Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
IAS1 Finantsaruannete esitamine
Käesoleva muudetud
rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga asendatakse standardid IAS 1
“Arvestusmeetodite avalikustamine”, IAS 5 “Finantsaruannetes avalikustatav informatsioon”
ja IAS 13 “Käibevara ja lühiajaliste kohustiste esitamine”, mille IASC juhatus
kinnitas ümberkujundatuna aastal 1994. IASC juhatus kinnitas standardi IAS 1
(muudetud 1997) juulis 1997 ja see kehtib nende finantsaruannete kohta, mis
hõlmavad 1. juulil 1998 või pärast seda algavaid aruandeperioode.
IAS 10 (muudetud 1999)“Bilansipäevajärgsed sündmused” muutis paragrahve 63 (c), 64, 65(a) ja 74(c).Muudetud tekst jõustub IAS 10 (muudetud 1999) jõustumisel ja kehtib nendeaastaaruannete kohta, mis hõlmavad 1. jaanuaril 2000 või pärast seda algavaidaruandeperioode.
Standardiga IAS 1 onseotud järgmised SIC tõlgendused:
Hetkel kuum
– SIC-8: "IASesmakordne rakendamine raamatupidamise põhialusena",
– SIC-18:"Järjepidevus – alternatiivsed meetodid",
– SIC-27: "Juriidiliseltrendilepingutena vormistatud tehingute sisu hindamine",
– SIC-29:"Avalikustamine – teenuste kontsessioonikokkulepped".
Sissejuhatus
1. Käesoleva standardiga(IAS 1, muudetud 1997) asendatakse rahvusvahelised raamatupidamisstandardid IAS1 “Arvestusmeetodite avalikustamine”, IAS 5 “Finantsaruannetes avalikustatavinformatsioon” ja IAS 13 “Käibevara ja lühiajaliste kohustiste esitamine”. IAS1 (muudetud) kehtib 1. juulil 1998 või pärast seda algavate arvestusperioodidekohta, kuigi soovitatav on seda rakendada juba varem, sest IAS 1 nõudedvastavad praegu kehtivate standardite nõuetele.
2. Käesolev standardajakohastab selle poolt asendatud standardite nõuded kooskõlas IASCfinantsaruannete koostamise ja esitamise raampõhimõtetega. Lisaks sellele onkäesoleva standardi eesmärk parandada rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditekohaselt esitatavate finantsaruannete kvaliteeti:
(a) tagades, etfinantsaruanded, milles väidetakse nende vastavust IASile, vastavad kõikidelekohaldatavatele standarditele, sealhulgas kõikidele avalikustamisnõuetele;
(b) tagades, etkõrvalekalded IASist piirduvad äärmiselt harvade juhtudega (kõrvalekaldeidjälgitakse ja vajaduse korral väljastatakse uued juhised);
(c) andes finantsaruannetestruktuuri käsitlevaid juhiseid, mis sisaldavad kõigi põhiaruannete,arvestusmeetodite ja lisade miinimumnõudeid ning millele on lisatud selgitavlisa; ning
(d) kehtestadespraktilised nõuded (raamistiku alusel) sellistes küsimustes nagu olulisus,tegevuse jätkuvus, arvestusmeetodite valik, kui vastavaid standardeid ei oleolemas, järjepidevus ja võrdlusandmete esitamine.
3. Et võtta arvessekasutajate nõudmist saada põhjalikumat teavet “finantstulemuse” kohta, mis onlaiem mõiste kui kasumiaruandes esitatud “kasum”, kehtestab käesolev standardnõude uue põhiaruande kohta, milles näidatakse sellised tulud ja kulud, midakasumiaruanne ei kajasta. See uus aruanne võib olla kas tavapärasesveergformaadis omakapitali võrdlus või iseseisev finantstulemust kajastavaruanne. IASC juhatus leppis 1997. aasta aprillis põhimõtteliselt kokkufinantstulemuse mõõtmise ja kajastamise viiside ülevaatamises. Projektialgstaadiumis käsitletakse tõenäoliselt finantstulemuse aruandluse ja IASCraamistiku kohaste aruandluseesmärkide vahelist vastastoimet. Seetõttu töötabIASC välja ettepanekud selles valdkonnas.
4. Standardit rakendataksekõikide IAS kohaselt aruandvate ettevõtete suhtes, kaasa arvatud pangad jakindlustusseltsid. Aruannete minimaalsed struktuurinõuded on tehtud piisavaltpaindlikud, et neid oleks võimalik kohandada kasutamiseks kõikides ettevõtetes.Näiteks peaksid pangad olema suutelised välja töötama esitusviisi, mis vastaksnii käesolevale standardile kui ka IAS 30 “Pankade ja samalaadsetefinantsasutuste finantsaruannetes avalikustatav informatsioon”üksikasjalikumatele nõuetele.
SISUKORD
Standardeid, mis onesitatud poolpaksus kursiivkirjas, tuleb lugeda koos käesolevas standardisesitatud taustmaterjali ja rakendusjuhiste ning “Rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite eessõnaga”. Rahvusvahelised raamatupidamisstandardidei ole ette nähtud rakendamiseks ebaoluliste objektide suhtes (vt eessõnaparagrahv 12).
EESMÄRK
Käesoleva standardieesmärk on kehtestada üldkasutatavate finantsaruannete esitamise alused, ettagada võrreldavus ettevõtte varasemate perioodide finantsaruannetega ja teisteettevõtete finantsaruannetega. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab käesolevstandard finantsaruannete esitamise üldpõhimõtted, juhised nende struktuuri kohtaning finantsaruannete sisu miinimumnõuded. Konkreetsete tehingute ja sündmustekajastamist ning mõõtmist ja avalikustamist käsitletakse teistesrahvusvahelistes raamatupidamisstandardites.
RAKENDUSALA
1. Käesolevatstandardit kohaldatakse kõigi rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditekohaselt koostatud ja esitatud üldkasutatavate finantsaruannete esitamisel.
2. Üldkasutatavadfinantsaruanded on sellised aruanded, mis on ette nähtud vastama nendekasutajate vajadustele, kes ei saa nõuda aruannete koostamist konkreetseltnende vajadustest lähtudes. Üldkasutatavaid finantsaruandeid võib esitadaeraldi või mõne teise avaliku dokumendi, nagu näiteks majandusaasta aruande võiemissiooniprospekti, koosseisus. Käesolevat standardit ei rakendata lühendatud vahearuannetesuhtes. Käesolevat standardit rakendatakse võrdselt nii üksikettevõttefinantsaruannete kui ettevõtete rühma konsolideeritud finantsaruannete suhtes.See ei välista siiski rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele vastavatekonsolideeritud finantsaruannete ja siseriiklike nõuete kohaste emaettevõttefinantsaruannete esitamist samas dokumendis, tingimusel et aruannete koostamisealused on arvestusmeetodite seletuses selgelt välja toodud.
3. Käesolevat standarditrakendatakse kõigi ettevõttetüüpide suhtes, kaasa arvatud pangad jakindlustusettevõtted. Käesoleva standardiga kooskõlas olevad lisanõudedpankadele ja samalaadsetele finantsasutustele on sätestatud standardis IAS 30“Pankade ja samalaadsete finantsasutuste finantsaruannetes avalikustatavinformatsioon”.
4. Käesolevas standardiskasutatakse kasumit taotlevale ettevõttele sobivaid mõisteid. Seega võivad kaavaliku sektori äriühingud rakendada käesoleva standardi nõudeid. Käesolevatstandardit rakendada soovivatel mittetulundusühingutel, riigi- ja teistelavaliku sektori ettevõtetel võib osutuda vajalikuks muuta finantsaruannete janende teatavate kirjete nimetusi. Sellised ettevõtted võivad omafinantsaruannetes esitada ka täiendavaid aruande osi.
FINANTSARUANNETE EESMÄRK
5. Finantsaruanne onettevõtte finantsseisundi ja tehingute struktureeritud finantsiline esitus.Üldkasutatavate finantsaruannete eesmärk on anda ettevõtte finantsseisundi ja-tulemuse ning rahavoogude kohta informatsiooni, mida lai ring aruandekasutajaid saaks oma majandusotsuste tegemisel kasutada. Finantsaruandednäitavad ka juhtkonna oskust kasutada tema kätte usaldatud ressursse. Selleeesmärgi täitmiseks annavad finantsaruanded informatsiooni ettevõtte:
(a) varade;
(b) kohustiste;
(c) omakapitali;
(d) tulude ja kulude ning
(e) rahavoogude kohta.
See informatsioon koos muufinantsaruannete lisades sisalduva informatsiooniga aitab kasutajatelprognoosida ettevõtte tulevasi rahavoogusid ja eeskätt raha ja rahaekvivalentide tekitamise ajastust ja kindlust.
VASTUTUS FINANTSARUANNETEEEST
6. Ettevõttefinantsaruannete koostamise ja esitamise eest vastutab selle juhatus ja/või muujuhtorgan.
FINANTSARUANNETEKOMPONENDID
7. Täielikudfinantsaruanded sisaldavad järgmisi komponente:
(a) bilanss;
(b) kasumiaruanne;
(c) aruanne, misnäitab kas:
(i) omakapitali kõiki muutusi;või
(ii) omakapitali muutusi, mis eitulene kapitalitehingutest omanikega ega kasumi jaotamisest omanikele;
(d) rahavoogudearuanne;ja
(e) arvestusmeetodidja selgitavad lisad.
8. Ettevõtetel soovitataksepeale finantsaruannete esitada ka juhtkonna koostatud finantsülevaade, miskirjeldaks ja selgitaks ettevõtte finantstulemuse ja -seisundi kujunemist ningpeamisi ettevõtte tegevusega seotud riske. Selline aruanne võib sisaldadaülevaadet:
(a) peamistestfinantstulemust mõjutavatest teguritest, k.a ettevõtte majanduskeskkonnamuutused, ettevõtte reageerimine nendele muutustele ja nende mõjud ningettevõtte investeerimispoliitika, et säilitada ja parandada finantstulemust,sealhulgas dividendipoliitika;
(b) ettevõttefinantseerimisallikatest ning finantsvõimenduse ja riskijuhtimise põhimõtetest;ning
(c) ettevõtte tugevatestkülgedest ja ressurssidest, mille väärtus ei kajastu rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite kohaselt koostatud bilansis.
9. Paljud ettevõttedesitavad lisaks finantsaruannetele ka lisaaruandeid, nagu näitekskeskkonnaaruandeid ja lisandväärtuse aruandeid, eelkõige sellistestööstusharudes, kus keskkonnategurid on olulised ja kus töötajaid loetaksetähtsaks kasutajarühmaks. Kui ettevõtte juhtkond usub, et sellised lisaaruandedaitavad kasutajatel majandusotsuseid teha, on nende koostamine ja esitaminesoovitatav.
ÜLDPÕHIMÕTTED
Õiglane esitus javastavus rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele
10. Finantsaruandedpeavad õiglaselt kajastama ettevõtte finantsseisundit, majandustulemust jarahavoogusid.Rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditeasjakohase rakendamise ja vajaduse korral lisainformatsiooni avalikustamisetulemuseks on peaaegu alati õiglase esitusega finantsaruanded.
11. Kui ettevõttefinantsaruanded vastavad rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele, tulebsee asjaolu avalikustada.Finantsaruandeid tohib nimetadarahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega vastavuses olevateks ainult siis,kui nad vastavad kõikide rakendatavate standardite ja Standardite TõlgendamiseAlalise Komisjoni kõikide rakendatavate tõlgenduste kõikidele nõuetele.1
12. Sobimatuteraamatupidamiskäsitluste kasutamist ei heasta kasutatud arvestusmeetoditeavalikustamine, lisad ega selgitav materjal.
13. Sellisteläärmiselt erandlikel juhtudel, kui juhtkond leiab, et mõne standardi mõne nõudejärgimine oleks eksitav ja seetõttu on sellest nõudest kõrvalekaldumine õiglaseesituse saavutamiseks vajalik, peab ettevõte avalikustama:
(a) asjaolu, etjuhtkonna arvates kajastavad finantsaruanded õiglaselt ettevõttefinantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid;
(b) asjaolu, etettevõte on kõigis olulistes küsimustes järginud rakendatavaid rahvusvahelisiraamatupidamisstandardeid, välja arvatud standard, millest ta on õiglaseesituse saavutamise nimel kõrvale kaldunud;
(c) standardi,millest ettevõte on kõrvale kaldunud, selle kõrvalekalde olemuse, standardiganõutava käsitluse, põhjuse, miks see käsitlus oleks kõnealuse juhtumi puhuleksitav, ja valitud käsitluse;ning
(d) standardistkõrvalekaldumise rahaline mõju ettevõtte kõigi arvestusperioodide puhaskasumilevõi -kahjumile, varadele, kohustistele, omakapitalile ja rahavoogudele.
14. Finantsaruannetesväidetakse mõnikord, et need “põhinevad rahvusvahelistelraamatupidamisstandarditel” või “vastavad põhilistele rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite nõuetele” või “vastavad rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite arvestusnõuetele”. Sellega informatsioon sagelipiirdubki, kuigi on selge, et ei ole järgitud olulisi avalikustamisnõudeid võiisegi arvestusnõudeid. Sellised väited on eksitavad ja kahandavadfinantsaruannete usaldusväärsust ja arusaadavust. Et tagada väidetavaltrahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid järgivate finantsaruannete vastavuskasutajate poolt rahvusvaheliselt nõutavale standardile, sisaldab käesolevstandard üldist nõuet õiglase esituse kohta, juhiseid õiglase esituse nõudetäitmiseks ja täiendavaid juhiseid nende üliharvade olukordadekindlaksmääramiseks, mil standardist kõrvalekaldumine on vajalik. Lisaks nõuabkäesolev standard kõrvalekaldega seotud asjaolude väga põhjalikkuavalikustamist. Rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega vastuolus olevatesiseriiklike nõuete olemasolu ei õigusta kõrvalekallet rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite kohaselt koostatud finantsaruannetes.
15. Peaaegu kõikideljuhtudel tagab rakendatavate rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditejärgimine kõikides olulistes aspektides õiglase esituse. Õiglane esitus nõuabjärgmist:
(a) arvestusmeetoditevalimine ja rakendamine vastavalt paragrahvile 20;
(b) informatsiooni, k.aarvestusmeetodite, esitamine viisil, mis tagab selle asjakohasuse,usaldusväärsuse, võrreldavuse ja arusaadavuse; ning
(c) täiendavainformatsiooni avalikustamine, kui rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditenõuded ei ole piisavad, et võimaldada kasutajatel aru saada konkreetsetetehingute või sündmuste mõjust ettevõtte finantsseisundile jamajandustulemusele.
16. Äärmiselt erandlikeljuhtudel võib rahvusvahelise raamatupidamisstandardi konkreetse nõuderakendamine muuta finantsaruanded eksitavateks. See võib juhtuda ainult siis,kui standardiga nõutav raamatupidamiskäsitlus on selgelt sobimatu ja seetõttuei ole õiglast esitust võimalik saavutada üksnes standardite rakendamisega võilisainformatsiooni avalikustamisega. Muu raamatupidamiskäsitluse kasutaminevaid seetõttu, et ka see tagaks õiglase esituse, ei ole kõrvalekaldeks piisavpõhjendus.
17. Rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite konkreetsest nõudest kõrvalekaldumise vajadusehindamisel pööratakse tähelepanu järgmisele:
(a) mis on nõude eesmärkja miks seda eesmärki ei saavutata või miks see eesmärk ei ole antud olukorrasasjakohane; ning
(b) millisel määral erinebettevõtte olukord teiste seda nõuet järgivate ettevõtete olukorrast.
18. Et standarditestkõrvalekaldumist eeldavad asjaolud tulevad tõenäoliselt ette äärmiselt harva jaet standarditest kõrvalekaldumise vajadus on tõsiste vaidluste ja subjektiivsehinnangu objekt, peavad kasutajad olema teadlikud, et ettevõte ei olerahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid kõikides olulistes aspektidesjärginud. Lisaks on oluline, et kasutajatele antakse piisavalt informatsiooni,võimaldamaks neil kujundada teadlik hinnang standardist kõrvalekaldumisevajaduse kohta ning teha arvestus standardi järgimiseks vajalike kohandustekohta. IASC jälgib standarditest kõrvalekaldeid, millele tema tähelepanu onjuhitud (näiteks ettevõtete, nende audiitorite või järelevalveorganite poolt)ja otsustab, kas on vajadust täiendavate tõlgenduste koostamiseks võistandardite muutmiseks, et kõrvalekalded jääksid ka edaspidi üliharvadeksjuhtumiteks.
19. Kui mõndarahvusvahelist raamatupidamisstandardit rakendatakse selles sisalduvateerisätete kohaselt enne selle jõustumise kuupäeva, tuleb see asjaoluavalikustada.
ARVESTUSMEETODID
20. Juhtkond peabettevõtte arvestusmeetodid valima ja neid rakendama nii, et finantsaruandedvastaksid kõikide rakendatavate rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite jaStandardite Tõlgendamise Alalise Komisjoni tõlgenduste nõuetele.Konkreetsenõude puudumisel peab juhtkond välja töötama sellised arvestusmeetodid, mistagaksid, et finantsaruannetes sisalduv informatsioon:
(a) vastab aruannetekasutajate vajadustele otsuste tegemisel;ja
(b) on usaldusväärne,s.t:
(i) kajastab õigesti ettevõttefinantstulemust ja majandusseisundit;
(ii) peegeldab sündmuste jatehingute majanduslikku sisu, mitte ainult nende õiguslikku vormi;2
(iii) on neutraalne, s.tmoonutusteta;
(iv) on konservatiivseltettevaatlik;ja
(v) on kõikides olulistesaspektides täielik.
21. Arvestusmeetodid onkonkreetsed põhimõtted, alused, kokkulepped, eeskirjad ja tavad, mida ettevõterakendab finantsaruannete koostamisel ja esitamisel.
22. Konkreetserahvusvahelise raamatupidamisstandardi ja Standardite Tõlgendamise AlaliseKomisjoni tõlgenduse puudumisel kasutab juhtkond oma hinnangut sellisearvestusmeetodi väljatöötamiseks, mis annab ettevõtte finantsaruannetekasutajatele kõige kasulikumat informatsiooni. Sellise hinnangu tegemisel võtabjuhtkond arvesse järgmist:
(a) sarnaseid ja seotudvaldkondi käsitlevate rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite nõuded jajuhised;
(b) IASC raamistikussätestatud varade, kohustiste, tulude ja kulude mõisted ning kajastamis- jamõõtmiskriteeriumid; ning
(c) muude standardeidväljatöötavate organite seisukohad ja selles majandusharus üldkasutatavadtavad, aga üksnes sel määral, mil need on vastavuses käesoleva paragrahvipunktidega a ja b.
TEGEVUSE JÄTKUVUS
23. Finantsaruannetekoostamisel peab juhtkond hindama ettevõtte jätkusuutlikkust. Finantsaruandedkoostatakse tegevuse jätkuvuse alusel, välja arvatud juhul, kui juhtkondkavatseb ettevõtte likvideerida või selle tegevuse lõpetada või kui tal puudubmuu realistlik alternatiiv. Kui juhtkond on oma hinnangu andmisel teadliksellistest olulistest ebakindlust põhjustavatest asjaoludest, mis võivad andapõhjust kahelda ettevõtte jätkusuutlikkuses, tuleb need asjaolud avalikustada.Kui finantsaruanded ei ole koostatud tegevuse jätkuvuse alusel, tuleb see asjaoluavalikustada koos finantsaruannete koostamise alusega ja põhjusega, miksettevõtet ei loeta jätkusuutlikuks.
24. Tegevuse jätkuvuseeelduse põhjendatuse hindamiseks peab juhtkond arvesse võtma kogu kättesaadavatinformatsiooni ettevõtte prognoositava tuleviku kohta, mis peab hõlmamavähemalt 12 kuud bilansipäevast alates, kuid ei ole sellega piiratud. Hindamiseaste sõltub iga juhtumiga seotud asjaoludest. Kui ettevõtte tegevus on olnudtulutoov ja tal on olnud raskusteta juurdepääs rahalistele vahenditele, võibilma üksikasjaliku analüüsita järeldada, et eeldus, et ettevõtteraamatupidamine põhineb tegevuse jätkuvusel, on põhjendatud. Muudel juhtudelvõib juhtkonnal osutuda vajalikuks kaaluda paljusid olemasolevaid japrognoositavaid tasuvuse, võlgade tagasimaksegraafikute ja võimalikealternatiivsete finantseerimisallikatega seotud tegureid, enne kui on võimalikveenduda tegevuse jätkuvuse aluse asjakohasuses.
TEKKEPÕHINE ARVESTUS
25. Ettevõte peaboma finantsaruanded, välja arvatud rahavoogusid käsitlevad andmed, koostamatekkepõhisest arvestusest lähtudes.
26. Tekkepõhise arvestusekohaselt kajastatakse tehinguid ja muid sündmusi siis, kui need toimuvad (mittesiis, kui raha või selle ekvivalendid on laekunud või tasutud), ning neidkajastatakse nende perioodide arvepidamises ja finantsaruannetes, millega needon seotud. Kulusid kajastatakse kasumiaruandes tehtud kulutuste ja neilevastavate tulude vahelise otsese seose alusel (tulude ja kulude vastavusepõhimõte). Tulude ja kulude vastavuse põhimõtte rakendamine ei õigusta samasselliste objektide kajastamist bilansis, mis ei vasta vara või kohustisemõistele.
ESITUSE JÄRJEPIDEVUS
27. Objektideesitamise ja liigitamise põhimõtted finantsaruannetes peavad püsima kõigilaruandeperioodidel muutumatuna, välja arvatud juhtudel, kui:
(a) ettevõttetegevuse laadis toimub oluline muutus või finantsaruannete esituseläbivaatamisel selgub, et muutuse tulemuseks oleks sündmuste ja tehinguteasjakohasem esitus;või
(b) esitusviisimuutust nõuab mõni rahvusvaheline raamatupidamisstandard või StandarditeTõlgendamise Alalise Komisjoni tõlgendus.3
28. Oluline omandamine võivõõrandamine või finantsaruannete esitusviisi läbivaatamine võib viidataasjaolule, et finantsaruanded tuleb esitada senisest erineval viisil. Ettevõtepeab finantsaruannete esitusviisi muutma ainult eeldusel, et muudetud struktuuron tõenäoliselt püsiv, või kui alternatiivsest esitusviisist saadav kasu onvaieldamatu. Kui esitusviisi muudetakse, peab ettevõte oma võrdlusandmedvastavalt paragrahvile 38 ümber liigitama. Siseriiklike nõuete täitmisekstehtav muudatus esitusviisis on lubatud eeldusel, et muudetud esitusviis vastabkäesoleva standardi nõuetele.
OLULISUS JA SUMMEERIMINE
29. Finantsaruannetesesitatakse kõik olulised kirjed eraldi.Ebaolulised summadsummeeritakse sama olemuse või otstarbega summadega ja neid ei ole vaja esitadaeraldi.
30. Finantsaruandedvalmivad suure hulga tehingute töötlemise tulemusena, mille puhul need tehingudrühmitatakse vastavalt nende olemusele või otstarbele. Summeerimise jaliigitamise protsessi lõppastmeks on koondatud ja liigitatud andmed, mismoodustavad kirjed kas finantsaruannetes või lisades. Väheolulised kirjedsummeeritakse finantsaruannete või lisade teiste kirjetega. Objekt, mis ei olefinantsaruandes endas eraldi esitamiseks piisavalt oluline, võib olla piisavaltoluline eraldi esitamiseks selle lisades.
31. Selles kontekstis oninformatsioon oluline siis, kui selle avalikustamata jätmine mõjutabmajandusotsuseid, mida kasutajad teevad finantsaruannete põhjal. Olulisussõltub objekti suurusest ja olemusest ning mõjust selle aruandest väljajätmisekorral. Otsustades, kas objekt või objektide summa on oluline, hinnatakseobjekti olemust ja suurust koos. Vastavalt asjaoludele võib kas objekti olemus võisuurus olla määrav tegur. Näiteks summeeritakse sama olemuse ja otstarbegavarad isegi siis, kui üksiksummad on suured. Suured, kuid erineva olemuse jaotstarbega objektid esitatakse siiski eraldi.
32. Olulisuse põhimõttesttuleneb, et rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite avalikustamisnõudeid eiole vaja täita siis, kui saadavad andmed ei ole olulised.
SALDEERIMINE
33. Varasid jakohustisi ei tohi saldeerida, välja arvatud juhul, kui mõni muu rahvusvahelineraamatupidamisstandard seda nõuab või lubab.
34. Tulude ja kuludekirjeid võib saldeerida üksnes järgmistel juhtudel:
(a) kui mõnirahvusvaheline raamatupidamisstandard seda nõuab või lubab;või
(b) kui samadest võisarnastest tehingutest ja sündmustest tulenevad tulud ja kulud ei ole olulised.Sellised summad tuleb summeerida vastavalt paragrahvile 29.
35. On tähtis, et olulisedvarad ja kohustised ning tulud ja kulud esitatakse eraldi. Saldeerimine kaskasumiaruandes või bilansis kahandab kasutajate võimet sooritatud tehinguidmõista ja ettevõtte tulevasi rahavoogusid hinnata, kui saldeerimine ei peegeldatehingu või sündmuse sisu. Varade allahindlust, nt iganenud varude allahindlustvõi ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindlust) ei loeta saldeerimiseks.
36. IAS 18 “Tulu”,määratleb tulu mõiste ja kehtestab nõude selle mõõtmiseks saadud võisaadaolevate summade õiglase väärtuse alusel, võttes arvesse kõiki ettevõttepoolt antud allahindlusi. Tavategevuse käigus sooritab ettevõte ka selliseidtehinguid, mis ei tekita otseselt tulu, vaid on põhitegevuse seisukohastjuhuslikud. Selliste tehingute tulemused esitatakse samast tehingust tulenevatetulude ja kulude saldeerimise teel, kui see esitusviis peegeldab tehingu võisündmuse sisu. Näiteks:
(a) pikaajalise vara,sealhulgas investeeringute ja äritegevuses kasutatava vara müügikasum ja-kahjum kajastatakse, lahutades müügitulust vara bilansilise maksumuse jaseotud müügikulud;
(b) kulutused, mishüvitatakse lepingu alusel kolmandate isikute poolt (nt allüürileping)saldeeritakse nendega seotud hüvitistega; ja
(c) erakorralisi kirjeidvõib esitada saldeerituna nendega seotud maksude ja vähemusosalusega eeldusel,et brutosummad on lisades välja toodud.
37. Lisaks näidatakserühmast sarnastest tehingutest tulenev kasum ja kahjum saldeerituna (nt valuutakursimuutuste kasum ja kahjum või kauplemiseks hoitavatest finantsinstrumentidestsaadud kasum ja kahjum). Selline kasum ja kahjum tuleks siiski esitada eraldi,kui see on oma suuruse, olemuse või esinemissageduse poolest selline, et IAS 8“Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites”,eeldab nende avalikustamist eraldi.
VÕRDLUSANDMED
38. Kui teatavrahvusvaheline raamatupidamisstandard ei luba või ei nõua teisiti, tulebkõikide finantsaruannetes sisalduvate arvandmete osas avalikustadavõrdlusandmed eelmise perioodi kohta. Võrdlusandmed tuleb esitadaseletava ja kirjeldava informatsiooni kohta siis, kui see on perioodifinantsaruande mõistmiseks oluline.
39. Mõnel juhul oneelneva(te) perioodi(de) finantsaruannetes esitatud seletav informatsioonasjakohane ka jooksval aruandeperioodil. Näiteks avalikustatakse jooksvalaruandeperioodil õigusvaidluse üksikasjad, mille tulemus oli eelmiselbilansipäeval ebakindel ega ole endiselt selgunud. Kasutajatel on kasulikteada, et see ebakindlust tekitav asjaolu oli olemas juba eelmiselbilansipäeval ja milliseid abinõusid ettevõte on selle lahendamiseksaruandeperioodil tarvitusele võtnud.
40. Kuifinantsaruannete objektide esitusviisi või liigitust on muudetud, tulebvõrdlusandmed ümber liigitada (välja arvatud juhul, kui see on teostamatu), ettagada võrreldavus jooksva aruandeperioodiga, ning avalikustadaümberliigitamise olemus, summa ja põhjus.Kui võrdlusandmeteümberliigitamine on teostamatu, peab ettevõte põhjendama, miks andmeid ei oleümber liigitatud, ja tooma välja muutuste olemuse, mis oleks ümberliigitamisegakaasnenud.
41. Teatavate asjaoludekorral võib võrdlusandmete ümberliigitamine jooksva aruandeperioodigavõrreldavuse saavutamiseks olla teostamatu. Näiteks võidi eelneva(te)laruandeperioodi(de)l koguda andmeid viisil, mis ümberliigitamist ei võimalda,ja andmete ümbertöötlemine võib osutuda teostamatuks. Sellistel juhtudelavalikustatakse korrektsioonide olemus, mida oleks võrreldavates summadespidanud tegema. IAS 8 käsitleb arvestusmeetodite muutusega kaasnevatvõrdlusandmete tagasiulatuvat korrigeerimist.
STRUKTUUR JA SISU
Sissejuhatus
42. Käesolev standardnõuab teatavate kirjete avalikustamist finantsaruannetes ja teiste kirjeteavalikustamist kas finantsaruannetes endis või nende lisades ning esitabstandardi lisas soovitatava vormingu, mida ettevõte võib sobivuse korraljärgida. Rahavoogude aruande esitamise struktuur on sätestatud standardis IAS7.
43. Käesolevas standardiskasutatakse mõistet “avalikustamine” laias tähenduses ja see hõlmab nii igasfinantsaruandes endas kui ka selle lisades esitatavaid andmeid. Teisterahvusvaheliste raamatupidamisstandardite poolt nõutav avalikustamine toimubvastavalt nende standardite nõuetele. Avalikustamine toimub kas vastavasfinantsaruandes või selle lisades, kui käesolev või mõni muu standard ei näeette teisiti.
Finantsaruanneteidentifitseerimine
44. Finantsaruandedpeavad olema selgelt identifitseeritud ja muust samas dokumendis sisalduvastinformatsioonist selgelt eristatud.
45. Rahvusvahelisiraamatupidamisstandardeid rakendatakse ainult finantsaruannete suhtes, mittemuu aastaaruandes või muudes dokumentides esitatud informatsiooni suhtes.Seetõttu on oluline, et kasutajad suudaksid eristada rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditekohaselt koostatud informatsiooni muust informatsioonist, mis võib olla aruandekasutajatele kasulik, kuid mida standardid ei käsitle.
46. Finantsaruanneteiga komponent peab olema selgelt identifitseeritud. Lisaks peavadalljärgnevad andmed olema selgesti välja toodud ja juhul, kui see on vajalikesitatud informatsiooni õigeks mõistmiseks, tuleb need andmed esitadakorduvalt:
(a) aruandvaettevõtte nimi ja muud identifitseerimiseks vajalikud andmed;
(b) kas tegemist onüksikettevõtte või ettevõtete grupi finantsaruannetega;
(c) olenevaltaruande komponendist kas bilansipäev või aruandeperiood, mille kohta aruanne onkoostatud;
(d) aruandevaluuta;ja
(e) finantsaruannetessisalduvate arvandmete täpsusaste.
47. Paragrahvi 46 nõudeid ontavaliselt täidetud, kui finantsaruannete igal leheküljel esitatakse leheküljepealdis ja veergude lühipealdised. Selliste andmete parima esitusviisikindlaksmääramine tugineb hinnangule. Näiteks kui finantsaruandeid loetakseelektrooniliselt, ei pruugita kasutada eraldi lehekülgi; ülaltoodud andmedesitatakse siis piisavalt sageli, et tagada informatsiooni õige mõistmine.
48. Finantsaruanded onsageli paremini mõistetavad, kui andmed esitatakse tuhandetes või miljonitesaruandevaluuta ühikutes. See on lubatud juhul, kui täpsusaste avalikustatakseja asjakohane informatsioon ei lähe kaduma.
Aruandeperiood
49. Finantsaruandedesitatakse vähemalt üks kord aastas. Kui ettevõtte bilansipäeverandlike asjaolude korral muutub ja raamatupidamise aastaaruanne esitatakseühest aastast pikema või lühema aruandeperioodi kohta, peab ettevõte lisaksfinantsaruannetega hõlmatud aruandeperioodile avalikustama ka:
(a) ühest aastasterineva aruandeperioodi kasutamise põhjuse; ja
(b) asjaolu, etkasumiaruande, omakapitali muutuste aruande, rahavoogude aruande ja nendelisade võrdlusandmed ei ole võrreldavad.
50. Erandlike asjaoludekorral võib ettevõte olla sunnitud või ise soovida bilansipäeva muuta; näitekspärast ettevõtte omandamist mõne teise ettevõtte poolt, millel on erinevbilansipäev. Sellisel juhul on oluline, et kasutajad oleksid teadlikud, etaruandeperioodi andmed ja võrdlusandmed ei ole võrreldavad, ning etbilansipäeva muutmise põhjus avalikustataks.
51. Tavaliselt koostataksefinantsaruanded järjepidevalt ühe aasta pikkuse ajavahemiku kohta. Mõnedettevõtted eelistavad praktilistel põhjustel aruandeperioodina kasutada näiteks52 nädala pikkust ajavahemikku. Käesolev standard seda ei välista, sestsellised finantsaruanded ei erine tõenäoliselt oluliselt aastase perioodi kohtaesitatavatest finantsaruannetest.
Tähtajalisus
52. Finantsaruannetekasulikkus väheneb, kui need ei ole kasutajatele kättesaadavad mõistliku ajajooksul pärast bilansipäeva. Ettevõte peab olema suuteline oma finantsaruandedavaldama kuue kuu jooksul alates bilansipäevast. Sellised püsitegurid nagunäiteks ettevõtte tegevuse keerukus ei ole piisav põhjus aruannete õigeaegseltesitamata jätmiseks. Paljude riikide õigusaktide ja tururegulatsiooniga nähakseette täpsemad esitamistähtajad.
Bilanss
Lühi-ja pikaajaliste elementide eristamine
53. Iga ettevõtepeab oma tegevuse laadist lähtudes otsustama, kas esitada bilansis käibe- japõhivara ning lühi- ja pikaajalised kohustised eraldi. Eraldiesitamise korral kohaldatakse käesoleva standardi paragrahve 57–65. Kuiettevõte otsustab sellist eristamist mitte kasutada, esitatakse varad jakohustised üldjoontes nende likviidsuse järjekorras.
54. Mõlemaesitusviisi korral peab ettevõte iga sellise vara ja kohustise kirje puhul, missisaldab summasid, mis eeldatavasti realiseeruvad või tasutakse nii enne kuipärast kaheteistkümne kuu möödumist bilansipäevast, avalikustama need summad,mis eeldatavasti realiseeruvad või tasutakse 12 kuust pikema aja jooksul.
55. Kui ettevõte tarnibkaupu või osutab teenuseid selgelt identifitseeritava äritsükli jooksul, annabkäibe- ja põhivara ning lühi- ja pikaajaliste kohustiste eraldi liigitaminebilansis kasulikku informatsiooni, eristades käibekapitalina ringleva netovarapikaajalise kasutusega objektidest. Lisaks võimaldab see esile tuua jooksvaäritsükli jooksul eeldatavasti realiseeritavad varad ning kohustised, milletasumise tähtaeg on samas arveldusperioodis.
56. Informatsioon vara jakohustiste tagasimaksetähtaegade kohta on kasulik ettevõtte likviidsuse jamaksevõime hindamisel. IAS 32 “Finantsinstrumendid: avalikustamine jaesitamine” nõuab nii finantsvarade kui -kohustiste tagasimaksetähtaegadeavalikustamist. Finantsvarad hõlmavad nõudeid ostjate vastu ja muid nõudeidning finantskohustised võlgnevusi tarnijatele ja muid võlgu. Informatsioonmittemonetaarsete varade ja kohustiste, nagu varude ja eraldiste,realiseerumise ja tasumise eeldatava tähtaja kohta on samuti kasulik,olenemata sellest, kas vara ja kohustised on liigitatud lühi- ja pikaajalisteksvõi mitte. Näiteks avalikustab ettevõte sellised varud, mis tõenäoliseltrealiseeritakse pikema aja jooksul kui ühe aasta möödumisel bilansipäevast.
Käibevara
57. Vara liigitatakse käibevaraks, kui:
(a) see eeldatavastirealiseeritakse või seda hoitakse müügi või tarbimise eesmärgil ettevõttetavapärase äritsükli jooksul; või
(b) seda hoitaksepeamiselt kauplemise eesmärgil või lühiajaliselt ning eeldatavastirealiseeritakse 12 kuu jooksul alates bilansipäevast;või
(c) see on raha võiraha ekvivalent, mille kasutamine ei ole piiratud.
Kõik muud varadliigitatakse põhivaraks.
58. Käesolevas standardiskasutatav mõiste “põhivara” (“pikaajaline vara”) hõlmab pikaajalistmateriaalset, immateriaalset, äritegevusega seotud ning finantsvara. Standardei keela alternatiivsete nimetuste kasutamist, kui nende tähendus on selge.
59. Ettevõtte äritsükkelon aeg, mis kulub protsessis kasutatavate materjalide omandamisest kuni nenderealiseerimiseni raha või kergesti rahaks vahetatavate instrumentide vastu.Tavapärase äritsükli käigus müüdavad, tarbitavad ja realiseeritavad varud janõuded ostjate vastu kuuluvad käibevara hulka isegi siis, kui need eeldatavastirealiseeritakse hiljem kui 12 kuu jooksul alates bilansipäevast. Kaubeldavadväärtpaberid liigitatakse käibevarana, kui need eeldatavasti realiseeritakse 12kuu jooksul alates bilansipäevast; muul juhul liigitatakse nad põhivarana.
Lühiajalisedkohustised
60. Kohustisliigitatakse lühiajaliseks, kui:
(a) see tõenäoliselttasutakse ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul; või
(b) selle tasumisetähtaeg on 12 kuu jooksul alates bilansipäevast.
Kõik muud kohustisedliigitatakse pikaajalisteks.
61. Lühiajalisi kohustisi võibliigitada samal viisil nagu käibevara. Mõned lühiajalised kohustised, naguvõlad tarnijatele, töötajate palgakulude ja muude tegevuskuludega seotudviitvõlad, on osa ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul kasutatavastkäibekapitalist. Sellised jooksva äritegevusega seotud objektid liigitatakselühiajalisteks kohustisteks isegi siis, kui nende tasumise tähtaeg on hiljemkui 12 kuu jooksul alates bilansipäevast.
62. On teisi lühiajalisi kohustisi,mida ei tasuta osana jooksvast äritsüklist, kuid nende tasumise tähtaeg on 12kuu jooksul alates bilansipäevast. Näiteks: lühiajaline osa intressikandvatestkohustistest, arvelduskrediit, dividendivõlg, tulumaksuvõlg ja muud mittejooksva äritegevusega seotud võlad. Käibekapitali pikaajaliseksfinantseerimiseks kasutatavaid intressikandvaid kohustisi, mis ei kuulutasumisele 12 kuu jooksul, loetakse pikaajalisteks kohustisteks.
63. Ettevõte peab pikaajalisedintressikandvad kohustised liigitama pikaajalisteks isegi siis, kui nendetasumise tähtaeg on 12 kuu jooksul alates bilansipäevast, kui:
(a) algne tähtaeg oli pikemkui kaksteist kuud;
(b) ettevõte kavatsebkohustuse pikaajalisena refinantseerida;ja
(c) seda kavatsust toetabrefinantseerimise või maksegraafiku muutmise leping, mis on sõlmitud ennefinantsaruannete heakskiitmist avaldamiseks.
Kõikide kohustiste summad, mison käesoleva paragrahvi kohaselt lühiajalistest kohustistest välja jäetud,avalikustatakse bilansi lisades koos seda esitusviisi põhjendavainformatsiooniga.
64. Mõningaid järgmise äritsüklijooksul tagasimaksmisele kuuluvaid kohustusi võidakse ettevõtte otsuselrefinantseerida või neid pikendada, mistõttu nende tasumiseks ei kasutataettevõtte olemasolevat käibekapitali. Selliseid kohustusi loetakse osaksettevõtte pikaajalisest finantseerimisest ja need tuleb liigitadapikaajalisteks kohustusteks. Kui refinantseerimine ei sõltu ainult ettevõtteotsusest (näiteks refinantseerimise lepingu puudumise korral), siis ei saarefinantseerimist siiski lugeda automaatseks ja kohustus liigitatakselühiajaliseks, välja arvatud juhul, kui enne finantsaruannete avaldamiseksheakskiitmist on sõlmitud refinantseerimise leping, mis tõendab, et seekohustis oli juba bilansipäeval oma olemuselt pikaajaline.
65. Mõned laenulepingud sisaldavadlaenusaajale täitmiseks seatud eriklausleid, mille kohaselt laen kuulubesimesel nõudmisel tagasimaksmisele, kui teatavaid laenusaaja finantsseisundigaseotud tingimusi on rikutud. Selliste asjaolude korral liigitatakse kohustispikaajaliseks ainult juhul, kui:
(a) laenuandja on ennefinantsaruannete avaldamiseks heakskiitmist nõustunud, et ei nõua rikkumisetagajärjel laenu ennetähtaegset tasumist; ja
(b) ei ole tõenäoline, et 12 kuujooksul alates bilansipäevast toimub täiendavaid rikkumisi.
Bilansisesitatavad andmed
66. Bilanss peab sisaldamavähemalt järgmisi kirjeid:
(a) materiaalne põhivara;
(b) immateriaalne vara;
(c) finantsvara (v.a punktidesd, f ja g näidatud summad);
(d) kapitaliosaluse meetodilarvestatud investeeringud;
(e) varud;
(f) nõuded ostjatevastu ja muud nõuded;
(g) raha ja rahaekvivalendid;
(h) võlad tarnijatele ja muudvõlad;
(i) maksukohustised ja -varavastavalt standardis IAS 12 “Tulumaks” sätestatud nõuetele;
(j) eraldised;
(k) pikaajalisedintressikandvad kohustised;
(l) vähemusosalus;ja
(m) emiteeritud kapital jareservid.
67. Bilansis esitatakse katäiendavaid kirjeid, alapealkirju ja vahesummasid, kui mõni rahvusvahelineraamatupidamisstandard seda nõuab või kui see on vajalik ettevõttefinantsseisundi õiglaseks esituseks.
68. Käesolev standard ei teeettekirjutusi kirjete järjekorra või vormingu kohta. Paragrahvis 66 üksnesloetletakse objekte, mille olemus või otstarve on nii erinev, et nõuab nendebilansis eraldi esitamist. Käesoleva standardi lisas on ära toodud bilansinäidisvormingud. Ülalnimetatud kirjeid muudetakse järgmistel asjaoludel:
(a) lisatakse täiendavaid kirjeid,kui mõni rahvusvaheline raamatupidamisstandard näeb ette mõne objekti eraldiesitamist bilansis või kui mõni objekt oma suuruse, olemuse või otstarbepoolest on selline, et selle eraldi esitamine aitab ettevõtte finantsseisunditõiglaselt näidata; ja
(b) objektide nimetusi ja järjekordavõib muuta sõltuvalt ettevõtte tegevuse ja tehingute laadist, et anda ettevõttefinantsseisundi üldiseks mõistmiseks vajalikku informatsiooni. Näiteks muudabpank ülaltoodud nimetusi selleks, et rakendada IAS 30 “Pankade ja samalaadsetefinantsasutuste finantsaruannetes avalikustatav informatsioon” paragrahvides18–25 kirjeldatud erinõudeid.
69. Paragrahvis 66 loetletud kirjedon oma olemuselt laiaulatuslikud ega pea piirduma teiste standarditerakendusalasse jäävate objektidega. Näiteks kirje “immateriaalne vara” sisaldabnii firmaväärtust kui arendusväljaminekutest tulenevat vara.
70. Ettevõtte otsus lisakirjeteeraldi esitamise vajalikkuse kohta põhineb järgmiste asjaolude hinnangul:
(a) varade olemus ja likviidsus ningolulisus, mille põhjal enamikul juhtudel esitatakse eraldi firmaväärtus jaarendusväljaminekutest tulenevad varad, monetaarsed ja mittemonetaarsed varadning käibe- ja põhivara;
(b) varade otstarve ettevõttes,mille põhjal esitatakse eraldi näiteks äritegevusega seotud ja finantsvara,varud, nõuded ning raha ja raha ekvivalendid; ning
(c) kohustiste summad, olemus jatasumise tähtajad, mille põhjal esitatakse eraldi näiteks intressikandvadkohustised ja intressita kohustised ning eraldised, mis liigitatakse vajadusekorral kas lühi- või pikaajalisteks.
71. Oma olemuselt ja otstarbelterinevate varade ja kohustiste suhtes kohaldatakse mõnikord erinevaidmõõtmisaluseid. Näiteks võib teatavaid materiaalse põhivara rühmi kajastadasoetusmaksumuse või ümberhinnatud maksumuse meetodil vastavalt standardile IAS16. Erinevate mõõtmisaluste kasutamine vara erinevate rühmade puhul viitabasjaolule, et nende olemus või otstarve on erinev ja need tuleb esitada eraldikirjetena.
Bilansis võilisades esitatav informatsioon
72. Ettevõte peab kas bilansisvõi selle lisades avalikustama esitatud kirjete täiendavaid alajaotusi, mis onliigitatud ettevõtte tegevusest lähtudes sobival viisil.Igaobjekti tuleb vajaduse korral täiendavalt alajaotusteks jagada vastavalt selleolemusele ning summad, mis kajastavad nõudeid või võlgasid emaettevõtte, sõsar-ja sidusettevõtete ja teiste seotud osapoolte suhtes, tuleb avalikustadaeraldi.
73. Bilansis või lisades esitatavatealajaotuste detailsus sõltub rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite nõuetestning hõlmatud summade suurusest, olemusest ja otstarbest. Paragrahvis 70 väljatoodud tegureid kasutatakse ka alajaotustesse liigitamise aluse üleotsustamisel. Erinevate objektide kohta avalikustatakse erinev informatsioon,näiteks:
(a) materiaalne vara liigitataksestandardis IAS 16 “Materiaalne põhivara” kirjeldatud liikidesse;
(b) nõuded liigitatakse nõueteksostjate vastu, nõueteks teiste kontserni ettevõtete vastu, nõueteks seotudosapoolte vastu, ettemakseteks ja muudeks nõueteks;
(c) varud liigitatakse vastavaltstandardile IAS 2 “Varud” sellisteks alajaotusteks nagu kaup, tootmisvarud,materjalid, pooleliolevate tööde varud ja valmistooted;
(d) eraldisi analüüsitakse, näidateseraldi töövõtjate hüvitistega seotud eraldisi ja muid objekte, liigitatunaettevõtte tegevuse seisukohast sobival viisil; ja
(e) omakapitali ja reserveanalüüsitakse, näidates eraldi sissemakstud omakapitali eri liike, ülekurssi jareserve.
74. Ettevõte peab kas bilansisvõi lisades avalikustama järgmised andmed:
(a) aktsiakapitali iga liigikohta:
(i) lubatud aktsiate arv;
(ii) emiteeritud ja täielikult tasutud aktsiate arvning emiteeritud ja mittetäielikult tasutud aktsiate arv;
(iii) aktsia nimiväärtus või asjaolu, et aktsiatelnimiväärtus puudub;
(iv) aastaalguses ja lõpus ringlusesolevate aktsiate arvu võrdlus;
(v) antud liigiga seotud õigused, eelised japiirangud, k.a dividendide jaotamise ja kapitali tagasimaksmise piirangud;
(vi) ettevõtte enda või selle tütar- võisidusettevõtete valduses olevad aktsiad;ning
(vii) optsioonide ja müügilepingute aluselemiteerimisele kuuluvad aktsiad, k.a tingimused ja summad;
(b) iga omakapitali reserviolemuse ja eesmärgi kirjeldus;
(c) dividendide summa, millekohta on tehtud jaotusettepanek või mille jaotamine on välja kuulutatud pärastbilansipäeva, kuid enne finantsaruannete heakskiitmist avaldamiseks;ja
(d) kõigi veel kajastamataeelisaktsiate kumulatiivsete dividendide summa.
Ettevõte, millel ei oleaktsiakapitali, näiteks täisühing, peab avalikustama ülalnimetatuga võrdväärseinformatsiooni, mis näitab igas omakapitali liigis aruandeperioodil toimunudmuutusi ja iga omakapitali liigiga seotud õigusi, eeliseid ja piiranguid.
Kasumiaruanne
Kasumiaruandesesitatavad andmed
75. Kasumiaruanne peabsisaldama vähemalt järgmisi kirjeid:
(a) müügitulu;
(b) põhitegevuse tulemus;
(c) finantskulud;
(d) kapitaliosaluse meetodilarvestatud sidus- ja ühisettevõtete kasumi- ja kahjumiosad;
(e) tulumaksu kulu;
(f) tavategevuse kasum võikahjum;
(g) erakorralised kirjed;
(h) vähemusosalus;ja
(i) aruandeperioodi puhaskasumvõi -kahjum.
Kasumiaruandes esitatakse katäiendavaid kirjeid, alapealkirju ja vahesummasid, kui mõni rahvusvahelineraamatupidamisstandard seda nõuab või kui see on vajalik ettevõttefinantsseisundi õiglaseks esitamiseks.
76. Ettevõtte mitmesugustetegevuste, tehingute ja sündmuste mõjud erinevad stabiilsuse, riski japrognoositavuse osas ning finantstulemuse elementide avalikustamine aitabparemini mõista saavutatud finantstulemust ja prognoosida järgmiste perioodidetulemusi. Kasumiaruandesse lisatakse täiendavaid kirjeid ning kirjete nimetusivõi järjekorda muudetakse, kui see on vajalik finantstulemuse elementideselgitamiseks. Arvesse peab võtma erinevate tulu- ja kuluelementide olulisust,olemust ja otstarvet. Näiteks pank muudab nimetusi selleks, et rakendada IAS 30paragrahvide 9–17 erinõudeid. Tulu- ja kuluobjektid saldeeritakse ainultparagrahvi 34 tingimuste täitmise korral.
Kasumiaruandesvõi selle lisades esitatav informatsioon
77. Ettevõte peab esitama kasumiaruandesvõi selle lisades kulude analüüsi, mis põhineb kas kulude olemusel või nendeotstarbel ettevõtte tegevuses.
78. Ettevõtetel soovitatakseparagrahvis 77 ette nähtud analüüs esitada kasumiaruandes.
79. Kulud liigitataksealajaotustesse, et tuua esile finantstulemuse elemendid, mis võivad erinedastabiilsuse, kasumi- ja kahjumipotentsiaali ning prognoositavuse poolest. Seeinformatsioon esitatakse ühel kahest võimalikust viisist.
80. Esimest analüüsi nimetatakseolemuspõhiseks kululiigituseks. Kasumiaruandes summeeritakse kulud nendeolemuse kohaselt (nt amortisatsioon, materjalide ost, transpordikulu, palgad,reklaamikulu) ja neid ei jaotata vastavalt ettevõtte erinevatelefunktsioonidele. Seda meetodit on lihtne rakendada paljudes väiksemates ettevõtetes,sest tegevuskulude jaotamine eri otstarvete põhjal ei ole vajalik. Näideolemuspõhisest kululiigitusest:
81. Valmistoodete ja pooleliolevatetööde varude muutus aruandeperioodi jooksul kujutab endast tootmiskuludekorrigeerimist, mis peegeldab kas tootmisest tingitud varude suurenemist võitootmist ületavast müügist tingitud varude vähenemist. Mõnes jurisdiktsioonisesitatakse aruandeperioodi valmistoodete ja pooleliolevate tööde varudesuurenemine ülaltoodud analüüsis kohe pärast müügitulu. Kasutatud esitusviis eitohi tekitada eksiarvamust, nagu oleks antud summade puhul tegemist tuluga.
82. Teist analüüsi nimetatakseotstarbepõhise kululiigituse või “müüdud toodete maksumuse” meetodiks ja sellesliigitatakse kulud nende otstarbe järgi müüdud toodete, turustus- võihalduskuludeks. Selle esitusviisiga antakse kasutajale tihti asjakohasematinformatsiooni kui olemuspõhist kululiigitust kasutades, kuid samas võib kuludejaotamine otstarvete järgi olla meelevaldne ja suurel määral hinnanguline.Näide otstarbepõhisest kululiigitusest:
83. Otstarbepõhistkululiigitust kasutavad ettevõtted peavad avalikustama lisainformatsiooni kakulude olemuse kohta, k.a amortisatsioonikulu ja tööjõukulu.
84. See, kas valitakse “müüdudtoodete maksumuse” meetod või olemuspõhine kululiigitus, sõltub niiajaloolistest kui tootmisharuga seotud teguritest ja organisatsiooni laadist.Mõlemad meetodid toovad esile kulud, mille puhul võib eeldada otsest võikaudset muutumist seoses müügi- või tootmistasemega. Et kummalgi meetodil onerinevate ettevõttetüüpide puhul oma eelised, soovitab käesolev standard validaselle meetodi, mis esitab ettevõtte finantstulemuse elemente kõige õiglasemalt.”Müüdud toodete maksumuse” meetodit kasutades on nõutav siiskilisainformatsiooni esitamine kulude olemuse kohta, sest see on kasuliktulevaste rahavoogude prognoosimiseks.
85. Ettevõte peab kaskasumiaruandes või selle lisades avalikustama finantsaruannetega hõlmatudperioodi osas planeeritud või deklareeritud dividendide summa ühe aktsia kohta.
OMAKAPITALI MUUTUSED
86. Ettevõte peab omafinantsaruannete eraldi komponendina esitama aruande, milles näidatakse:
(a) aruandeperioodi puhaskasumvõi -kahjum;
(b) kõik tulud ja kulud, mison mõnede teiste standardite kohaselt kajastatud otse omakapitalis, ning nendetulude ja kulude kogusumma;ning
(c) arvestusmeetodite muutustekumulatiivne mõju ja ränkade vigade korrigeerimine standardi IAS 8põhikäsitluse kohaselt.
Lisaks peab ettevõte kasselles aruandes või lisas esitama järgmist:
(d) kapitalitehingud omanikegaja neile tehtud kasumijaotused;
(e) akumuleeritud kasumi võikahjumi saldo perioodi alguses ja bilansipäeval ning muutused aruandeperioodijooksul;ja
(f) kõikide omakapitaliliikide, ülekursi ja kõikide reservide liikide bilansiliste maksumuste võrdlusaruandeperioodi alguses ja lõpus ning kõik muutused eraldi.
87. Kahe bilansipäeva vahelisedmuutused ettevõtte omakapitalis peegeldavad netovara või jõukuse suurenemistvõi vähenemist aruandeperioodi jooksul teatavate finantsaruannetes rakendatudja avalikustatud mõõtmispõhimõtete kohaselt. Välja arvatud aktsionäridegatehtud tehingutest tulenevad muutused, nagu sissemaksed omakapitali jadividendid, tähistab omakapitali üldine muutus ettevõtte tegevusest tulenevatkasumit ja kahjumit aruandeperioodil.
88. IAS 8 “Perioodi puhaskasum või-kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites” nõuab kõikidearvestusperioodi jooksul kajastatud tulu- ja kuluobjektide arvessevõtmistperioodi puhaskasumi või -kahjumi kindlaksmääramisel, välja arvatud juhul, kuimõni rahvusvaheline raamatupidamisstandard nõuab või lubab teisiti. Muudstandardid nõuavad, et teatud kasumid ja kahjumid, nagu ümberhindamisesttulenev väärtuse suurenemine või vähenemine ja teatavad valuutakursierinevused,kajastatakse otse omakapitali muutustena koos omanikega tehtudkapitalitehingute ja neile tehtud kasumijaotustega. Et ettevõttefinantsseisundi muutuste hindamisel kahe bilansipäeva vahelisel perioodil onoluline arvesse võtta kõiki tulusid ja kulusid, nõuab käesolev standardfinantsaruannete eraldi komponendi koostamist, milles esitatakse ettevõttekogutulud ja -kulud, kaasa arvatud need, mis on kajastatud otse omakapitalis.
89. Paragrahvis 86 esitatud nõudeidon võimalik täita mitmel viisil. Paljudes jurisdiktsioonides kasutatakseveergvormingut, milles võrreldakse omakapitali kõikide elementide alg- jalõppsaldosid, kaasa arvatud punktides a–f nimetatud elemendid. Alternatiivinavõib esitada finantsaruannete eraldi komponendi ainult punktides a–c nimetatudelementide kohta. Selle lähenemisviisi korral esitatakse punktides d–fnimetatud elemendid finantsaruannete lisades. Mõlema lähenemisviisi kohta onnäide käesoleva standardi lisas. Mõlema variandi puhul nõuab paragrahv 86punktis b nimetatud objektide vahesumma esitamist, et võimaldada kasutajateltuletada ettevõtte aruandeperioodi tegevusest tulenevaid kogutulusid ja -kulusid.
Rahavoogude aruanne
90. Standardis IAS 7 sätestatakserahavoogude aruande ja sellega seotud informatsiooni esitamise nõuded. IAS 7kohaselt on rahavoogude aruannetes sisalduv informatsioon kasulikfinantsaruannete kasutajatele, andes neile aluse ettevõtte raha ja rahaekvivalentide tekitamise suutlikkuse ja rahavoogude kasutamisvajadustehindamiseks.
Finantsaruannete lisad
Struktuur
91. Ettevõtte finantsaruannetelisades:
(a) esitataksefinantsaruannete koostamise alused ja konkreetsed arvestusmeetodid, mida onrakendatud oluliste tehingute ja sündmuste kajastamisel;
(b) avalikustatakse sellisedrahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega nõutavad andmed, mida ei oleesitatud mujal finantsaruannetes;ja
(c) antakse sellistlisainformatsiooni, mida ei ole esitatud finantsaruandes endas, kuid mis onõiglaseks esituseks vajalik.4
92. Finantsaruannete lisadeesitus peab olema süstemaatiline.Iga bilansi, kasumiaruande võirahavoogude aruande kirje juures peab olema ristviide lisades sisalduvale sellekirjega seotud informatsioonile.
93. Finantsaruannete lisadsisaldavad nii bilansis, kasumiaruandes, rahavoogude aruandes ja omakapitalimuutuste aruandes näidatud summade selgitusi või üksikasjalikumat analüüsi kuika lisainformatsiooni näiteks tingimuslike kohustiste ja siduvatetulevikukohustuste kohta. Lisad sisaldavad rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite poolt nõutud ja soovitatud informatsiooni ja muidõiglase esituse saavutamiseks vajalikke andmeid.
94. Lisad esitatakse tavaliseltalltoodud järjekorras, mis aitab kasutajatel finantsaruandeid paremini mõistaja võrrelda neid teiste ettevõtete finantsaruannetega:
(a) kinnitus rahvusvahelisteleraamatupidamisstandarditele vastavuse kohta (vt paragrahv 11);
(b) rakendatud mõõtmisalused jaarvestusmeetodid;
(c) toetav informatsioon kõikidesfinantsaruannetes esitatud objektide kohta finantsaruannete ja nende kirjeteesitamise järjekorras; ning
(d) muu avalikustatav informatsioon,k.a:
(i) tingimuslikud varad ja kohustised, siduvadtulevikukohustused ja muu avalikustatav finantsinformatsioon; ning
(ii) avalikustatav mittefinantsinformatsioon.
95. Mõnede asjaolude korral võibosutuda vajalikuks või soovitavaks lisades esitatud kirjete järjekorda muuta.Näiteks võib informatsiooni intressimäärade ja õiglase väärtuse muutuste kohtaesitada koos finantsinstrumentide lunastustähtaegu käsitlevate andmetega,olgugi et esimesed on seotud kasumiaruande ja viimased bilansiga. Siiskisäilitatakse lisade süstemaatilist struktuuri niipalju kui võimalik.
96. Finantsaruannete koostamisealust ja konkreetseid arvestusmeetodeid käsitleva informatsiooni võib esitadafinantsaruannete eraldi osana.
Arvestusmeetoditeesitamine
97. Finantsaruannete lisadearvestusmeetodite osa peab kirjeldama järgmist:
(a) finantsaruannete koostamiselkasutatud mõõtmisalus (-alused);ja
(b) iga konkreetnearvestusmeetod, mille esitamine on vajalik finantsaruannete õigeks mõistmiseks.
98. Lisaks finantsaruannetesrakendatud konkreetsetele arvestusmeetoditele peavad kasutajad olema teadlikudka kasutatud mõõtmisalusest (-alustest) (algne soetusmaksumus, hetkemaksumus,realiseerimisväärtus, õiglane väärtus või nüüdisväärtus), sest need moodustavadfinantsaruannete koostamise aluse. Kui finantsaruannetes on kasutatud rohkemkui üht mõõtmisalust, näiteks kui teatavaid pikaajalisi varasid hinnatakseümber, piisab nende varade ja kohustiste liikide näitamisest, mille suhtes ühtvõi teist mõõtmisalust rakendatakse.
99. Otsustamaks konkreetsearvestusmeetodi avalikustamise vajalikkuse üle, kaalub juhtkond, kas seeinformatsioon aitab kasutajatel mõista, kuidas tehingud ja sündmusedpeegelduvad ettevõtte finantstulemuses ja majandusseisundis. Ettevõte peakskaaluma vähemalt järgmiste (kuid mitte ainult nende) arvestusmeetoditeesitamist:
(a) tulu kajastamine;
(b) konsolideerimise põhimõtted, k.atütar- ja sidusettevõtted;
(c) äriühendused;
(d) ühisettevõtmised;
(e) materiaalse ja immateriaalsevara kajastamine ja amortisatsioon;
(f) laenukasutuse kulutuste ja muudekulutuste kapitaliseerimine;
(g) ehituslepingud;
(h) kinnisvarainvesteeringud;
(i) finantsinstrumendid ja -investeeringud;
(j) rendid;
(k) teadus- ja arendusväljaminekud;
(l) varud;
(m) tulumaks, k.a edasilükkunudtulumaks;
(n) eraldised;
(o) hüvitised töövõtjatele;
(p) ümberarvestus välisvaluutast jariskimaandamine;
(q) äri- ja geograafilistesegmentide mõiste ning kulude jagamise alus segmentide vahel;
(r) raha ja raha ekvivalentidemõiste;
(s) inflatsiooniarvestus; ja
(t) sihtfinantseerimine.
Muud rahvusvahelisedraamatupidamisstandardid nõuavad paljusid nimetatud valdkondi käsitlevatearvestusmeetodite avalikustamist.
100. Iga ettevõte otsustab omategevuse laadist lähtudes, milliste arvestusmeetodite avalikustamist võibkasutaja eeldada sellise ettevõtte tüübi puhul. Näiteks võiks eeldada, et kõikerasektori ettevõtted avalikustavad arvestusmeetodi tulumaksu, kaasa arvatudedasilükkunud tulumaksu ja maksuvara, kajastamiseks. Kui ettevõttel onulatuslik välistegevus või olulised välisvaluutatehingud, eeldataksevaluutakursi muutustest tekkinud kasumi ja kahjumi kajastamise ning sellisekasumi ja kahjumi riskimaandamise arvestusmeetodite avalikustamist.Konsolideeritud finantsaruannete puhul avalikustatakse firmaväärtuse javähemusosaluse arvestusmeetodid.
101. Arvestusmeetod võib ollaoluline isegi juhul, kui aruandeperioodi ja eelnevate perioodide summad ei oleolulised. Lisaks on asjakohane avalikustada arvestusmeetodid, midarahvusvahelised raamatupidamisstandardid ei hõlma, kuid mida ettevõte onotsustanud rakendada vastavalt paragrahvile 20.
Muuavalikustatav informatsioon
102. Ettevõte peabavalikustama järgmise informatsiooni, kui seda ei ole esitatud mujalfinantsaruannetes:
(a) ettevõtte alaline asukohtja õiguslik vorm, põhiasukohariik ja registrijärgse asukoha aadress (võipeamine tegevuskoht, kui see erineb registrijärgsest asukohast);
(b) ettevõtte äritegevuse japõhitegevusvaldkondade kirjeldus;
(c) emaettevõtte ja kogukontserni emaettevõtte nimi;ning
(d) töötajate arvaruandeperioodi lõpus või töötajate keskmine arv aruandeperioodi ajal.
JÕUSTUMISKUUPÄEV
103. Käesolevat rahvusvahelistraamatupidamisstandardit rakendatakse nende finantsaruannete suhtes, mishõlmavad 1.juulil 1998 või pärast seda algavaid aruandeperioode. Varajasemrakendamine on soovitatav.
104. Käesoleva rahvusvaheliseraamatupidamisstandardiga asendatakse standardid IAS 1 “Arvestusmeetoditeavalikustamine”, IAS 5 “Finantsaruannetes avalikustatav informatsioon” ja IAS13 “Käibevara ja lühiajaliste kohustiste esitamine”, mille IASC juhatuskinnitas ümberkujundatuna aastal 1994.
_______________
1
Vt ka SIC-8 “IAS esmakordne rakendamine raamatupidamisepõhialusena”.
2
Vt ka SIC-27 “Juriidiliselt rendilepingutena vormistatudtehingute sisu hindamine”.
3
Vt ka SIC-18 “Järjepidevus – alternatiivsed meetodid”.
4
Vt ka SIC-29 “Avalikustamine – teenustekontsessioonikokkulepped”.
Enimloetud
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Riigikogu võttis seadusemuudatuse 3.12 vastu
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele