Eraldised (võõrkapital), reservid (omakapital) ning nende moodustamise ja kasutamise raamatupidamislikest alustest

Vaatamata sisulistele erinevustele, on tavakasutuses küllaltki laialdaselt levinud eraldiste ning reservide samastamine. Kuna aga raamatupidamislikult ei ole tegemist kattuva mõistega, siis tekib finantsaruandluse koostajatel oht ja tihtipeale ka õigustus reservide ja eraldiste loomise ja kasutamise kajastamisel lähtuda ebaõigetest arvestus- ja aruandluspõhimõtetest. Siinkohal on oluline mõista, et majandusüksuse raamatupidamisbilanss jaguneb kaheks suuremaks osaks: aktiva (varad) ja passiva (varade tekkimise allikad kas võõrkapitalina ja/või omakapitalina) ning, et eraldised on raamatupidamislikult varade allikana kohustised ehk võõrkapital ning reservid on varade allikana aga omakapital. Näiteks „puhkusetasude eraldis“ näitab majandusüksuse kohustust töötajate ees seoses väljateenitud kuid kasutamata puhkustega, „garantiitööde eraldis“ näitab müüdud toodetega või teenustega seotud hilisemate vajalike kohustuslike tööde maksumust jmt. Sedakaudu, kui majandusüksus moodustaks „puhkusetasude reservi“, tähendaks see sisuliselt, et reservisumma tuleks kas omanike poolt täiendavalt majandusüksusesse (sihtotstarbel) sisse maksta ilma tagastamiskohustuseta (tagastamiskohustuse korral oleks tegemist võõrkapitaliga) ja/või reservisumma tuleks moodustada majandusüksuse omakapitali siseselt (teiste omakapitali kirjete arvelt).