Eesti aruandlustava on üles ehitatud põhimõttel, kus konsolideeritud finantsaruanded on küll konsolideeriva üksuse ametlikeks finantsaruanneteks, kuid konsolideeriv üksus peab seejuures esitama konsolideerimata finantsaruanded konsolideeritud finantsaruannete lisa(de)na, kirjutavad BDO Eesti spetsialistid Sulev Luiga ja Ele Eding.
Ametlike finantsaruannetena tuleb seejuures mõista raamatupidamisaruandeid, mille põhjal on õigustatud teha otsuseid nagu jagamiskõlbuliku dividendi suurus, netovara piisavus, hüvitiste või dotatsioonide suurus, finantseerimistingimuste täitmine/mittetäitmine jmt. Konsolideerivate üksuste puhul on sedakaudu võimalikud erinevad valikud finantsnäitajate interpreteerimisel – konsolideeritud finantsnäitajad (ja muu informatsioon) versus konsolideerimata finantsnäitajad (ja muu informatsioon). Hindamis- ja otsustusaluste ühtlustamiseks on seadusandluses tihtipeale fikseeritud millest lähtuda, kuid iseküsimuseks on seejuures, kas ja kuivõrd seadusesätted ka tegelikult toetavad laiemalt valitud põhikäsitlusviisi (konsolideeritud või konsolideerimata finantsaruanded).
Seotud lood
Eesti ettevõtlusmaastik on viimastel aastatel aina pingelisem: maksutõusud, inflatsioon ja õiguskeskkonna karmistumine nõuavad ettevõtjatelt üha suuremat valvsust. Raamatupidamisbüroo juht Enno Lepvalts rõhutab, et iga otsus – olgu see tehing või koostöö – peab tuginema teadlikule kontrollile, sest vigade eest maksab ettevõtja oma rahaga. Ja mõnikord ka maine või vabadusega.