Eesti aruandlustava on üles ehitatud põhimõttel, kus konsolideeritud finantsaruanded on küll konsolideeriva üksuse ametlikeks finantsaruanneteks, kuid konsolideeriv üksus peab seejuures esitama konsolideerimata finantsaruanded konsolideeritud finantsaruannete lisa(de)na, kirjutavad BDO Eesti spetsialistid Sulev Luiga ja Ele Eding.
Ametlike finantsaruannetena tuleb seejuures mõista raamatupidamisaruandeid, mille põhjal on õigustatud teha otsuseid nagu jagamiskõlbuliku dividendi suurus, netovara piisavus, hüvitiste või dotatsioonide suurus, finantseerimistingimuste täitmine/mittetäitmine jmt. Konsolideerivate üksuste puhul on sedakaudu võimalikud erinevad valikud finantsnäitajate interpreteerimisel – konsolideeritud finantsnäitajad (ja muu informatsioon) versus konsolideerimata finantsnäitajad (ja muu informatsioon). Hindamis- ja otsustusaluste ühtlustamiseks on seadusandluses tihtipeale fikseeritud millest lähtuda, kuid iseküsimuseks on seejuures, kas ja kuivõrd seadusesätted ka tegelikult toetavad laiemalt valitud põhikäsitlusviisi (konsolideeritud või konsolideerimata finantsaruanded).
Seotud lood
Üha enam ettevõtteid loobub traditsioonilisest majasisesest raamatupidamisest ja eelistab paindlikumat lahendust teenusena sisseostmise näol. Miks see trend on tulnud ning kui edukalt ettevõtted seda praktikas rakendavad, selgitab raamatupidamisettevõtte K&R Äriteenused OÜ asutaja ja juht Karin Buström.