23. oktoober 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Alates 1. juulist 2017 ei loeta erisoodustuseks enam töötaja transport tööle ja koju juhul, kui esineb üks kahest juhust:

Töölepingu alusel töötava töötaja elukoht asub vähemalt 50 km kaugusel töökohast või;Tööandja korraldab transporti sõidukiga, millel on vähemalt kaheksa istekohta või bussiga liiklusseaduse tähenduses.

Need kaks punkti ei ole omavahel seotud. Mõlemal juhul on oluline, et see muudatus puudutab ainuüksi töölepingu alusel töötavaid töötajaid, mitte juhatuse liikmeid või mingi muu võlaõigusliku lepingu alusel töötavaid isikuid.

Esimese punkti puhul on tähtis, et elukoht asuks töökohast vähemalt 50 km kaugusel. Seaduses küll täpsustatud pole, aga arvata võib, et vahemaad mõõdetakse reaalsest elukohast konkreetse töökohani, mitte asula või linna piirist. Vastasel korral kaotaks seadusemuudatus oma mõtte. Küll aga ei ole oluline, mis transpordivahendiga töötaja tööle tuleb või kas ta ühistranspordiga saaks kohale või mitte. Transpordivahend võib olla lisaks autole ka buss, rong, lennuk, laev või helikopter. Seadusandja siin piiranguid ette ei näinud. Üha sageneva piiriülese töötamisega seoses ei ole see enam mingi ime, kui töötajad lennutatakse kohale lennukiga. Nüüd on juba tööandja otsustada, kas ta maksab töötajale need kulutused kinni või mitte. Võimalus selleks on olemas.

Teisel juhul ei ole maksuvabaks transpordikulu hüvitamiseks oluline, kui kaugel töökohast töötajad elavad. Siin on oluline, et tööandja korraldab transporti sõidukiga, millel on vähemalt kaheksa istekohta või bussiga liiklusseaduse tähenduses. Ehk siis tööandja võib tööle sõidu korraldada ka ühe asula või linna piires. Tähtis on sõiduki istekohtade arv.

Küll aga tasub üle korrata, et vaatamata eelnevalt kirjeldatud uuendustele tulumaksuseaduses on seaduses endiselt alles see punkt, et erisoodustuseks ei loeta kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust. Siin oli ja on ka edaspidi maksumaksjal kohustus tõendada, et töötaja elab niisuguses kohas, kust ühistransporti kasutades mõistliku aja- või rahakuluga tööle ei saa. See võimalus jääb siis selleks puhuks, kui töötaja tuleb oma autoga tööle lähemalt kui 50 km.

Küll aga on uuenduste puhul oluline, et ettevõtjale peaks jääma mingi kuludokument, mille alusel transpordikulutusi hüvitatakse. Ja kui kuludokumendid on aadresseeritud äriühingu nimele, siis ei takista nende kuludokumentide alusel miski sisendkäibemaksu maha arvamast. Kindlasti ei aktsepteeri maksuhaldur aga isikliku sõiduauto tarbeks ostetud bensiini tšekkide alusel sisendkäibemaksu mahaarvamist.

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht