7. detsember 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aastate jooksul meeskondi koolitades olen tähele pannud kurba tõsiasja, et enamik „meeskondi” ei ole tegelikult meeskonnad, vaid lihtsalt rühm koos töötavaid inimesi. Millest ma seda järeldan? Põhiliselt ikka ühise eesmärgi puudumisest ja huvi vähesusest tiimitulemuste vastu. Töötajad on seadnud eesmärgiks täita isiklikke tööülesandeid ning tunnevad vastutust ainult tööjuhendi, mitte organisatsiooni ees. Olenemata juhi intensiivsest pingutusest, et inimesed rohkem koostööd teeksid, üksteisega arvestaksid ja algatusvõimet üles näitaksid, teevad alluvad siiski vaid ettenähtud ülesanded ära, muid samme astumata. Millest selline ükskõiksus võib tingitud olla ning mis säärast individualismi nii tugevalt soosib?