Raamatupidajad ja finantsjuhid peavad üha sagedamini eelarveid, prognoose ja aruandeid publiku ees esitlema. Koolitaja Kristjan Otsmann jagab nõuandeid, kuidas seda teha nii, et sõnum tulemuslikult kohale jõuaks.
Seitse tüüpviga, mida esinemisel vältida
  • Seitse tüüpviga, mida esinemisel vältida
  • Foto: Pixabay
1. Alusta selgelt ja hooga
Üks kindlamaid võtteid hea esinemise tuksi keeramiseks on alustada vaikse häälega tingivas kõneviisis lausete ebakindlalt kuuldavale toomisega. “Tahaksin rääkida teile paarist asjast, mmm… Aga ega see nüüd nii oluline, eee…, ka pole.”
Teine äärmus pole parem, mille puhul rääkija räntsatab oma jutu kõvahäälse kindlusega esinemise keskele ning kellelgi pole aimu, miks ta räägib just sellest teemast.
4. Räägi mõistetavalt
“Nagu antud derivatiivsest narratiivist võime deduktiivmeetodil järeldades resümeerida, võib viia paradigmaatiline shift eksliku resultaadini.”
Mis asja? Ausalt öeldes ei saa aru ööd ega mütsi.
Kui rääkida mingist asjast liiga keeruliselt, võib sama hästi rääkimata jätta. Peab paika ka teine äärmus: liiga lihtsa, niigi teada oleva jutu rääkimine paneb kuulajad sama laia lõuaga haigutama kui liiga keeruline jutt.
Lahendus: Tee enne esinemist eeltööd ja selgita välja, kellele sa räägid ning mis neid huvitab sinu jutu juures. Selleks intervjueeri paari inimest. Kui kohandad sõnumi kuulajaskonnale sobivaks, jõuab jutu uba paremini pärale.
5. Räägi lühidalt ja konkreetselt, vajadusel pea paus
Ta kõneles pikalt. Tal oli väga ilus hääl. Sujuv, mõnus, võiks isegi öelda, et uinutav. Kuulajad virgusid vahel, peamiselt selleks, et kella vaadata: kui palju veel lõpuni on jäänud. Aeg venis otsekui Salvador Dali maalil. Lõpmatult. “See ei saa kunagi läbi,” pomises üks kuulajaist, et hetk hiljem taas suikuda.
Lahendus: Inimese tähelepanu kestab paarkümmend minutit. Kui ta saab vahepeal sekkuda - küsida, arutada, liigutada ajusid või keha -, siis kuni poolteist tundi.
Pikema esinemise puhul lase kuulajatel vahepeal puhata. Ma ei pea silmas seda, et nad peaksid minema jalutama. Pigem võiks nad vahepeal seostada kuulatavat ja nähtavat infot oma tegevusega, arutada teemat väiksemates rühmades põgusalt või lihtsalt küsida küsimusi ja esitada oma seisukohti.
6. Küsi avatud küsimusi.
“Küsimusi on? Ei ole. Siis on kõik!” Tavapärane konkreetne lõpp. Oleksin tahtnud ju küsida, aga… Kõneleja ei oodanud mind ära. Ju siis olen liiga pika juhtmega. Soomeugrilase iseärasus.
Lahendus: Kui vähegi võimalik, küsi auditooriumilt avatud küsimusi. “Ära küsi kunagi: “Kas teil on küsimusi?”,” soovitas mulle hea mitme aasta eest üks “Noored Kooli” programmis osalev õpetaja. “Küsi parem: “Milliseid küsimusi teil on?”” Proovisin. Oh imet, inimesed küsisid palju rohkem kui enne.
Kui tahad teada, milliseid küsimusi kuulajatel on, oota kümmekond sekundit. Nad ei jõua kiiremini reageerida. Soomeugrilased ju. Teised on kiiremad, nad küsivad 5–8 sekundilise pausi järel.
7. Lõpeta selgelt ja konkreetselt.
“Noh, see oligi enam-vähem kõik, mis ma oleks tahtnud teile rääkida… Kas teil on küsimusi? Ah jaa, tegelikult oli üks asi veel. Või õigemini kaks. Ei, siiski üks. Aga noh, võib-olla siis järgmisel korral. Või noh…”
Lahendus: Heal jutul on algus ja ots. Kuigi see võib mõjuda nämmutamisena, tasub esinemise lõpus meenutada kuulajatele, miks ja mida sa neile rääkisid - siis kinnistub sõnum neil paremini ja jutt jääb pikemaks ajaks meelde.
Näitasin seda, milliseid levinumaid avaliku esinemise apse olen kohanud viimase paarikümne aasta vältel ning milliste lihtsate võtetega saad neid vältida: alusta hoogsalt, räägi lihtsalt ja too näiteid, ära kuhja slaide infoga üle, küsi avatud küsimusi ning võta lõpus sõnum konkreetselt kokku.
Täpsemaid nõuandeid ja nippe jagab Kristjan Otsmann juba 30. märtsil toimuval konverentsil TASE 2016.
Autor: Kristjan Otsmann, aja- ja projektijuhtimise koolitaja

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele