1. septembrist jõustunud seadusemuudatuse kohaselt tuleb töötajale isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist makstes nõuda igal juhul korrektset sõiduarvestuse pidamist.
Üsna tihti tuleb ette, et töötajal tuleb teha töösõit oma isikliku sõiduautoga. Kui selliseid sõite on vähe või need on lühikesed, on paljud tööandjad pidanud tarbetuks nõuda sõidupäeviku pidamist ning on hüvitanud töötajatele isikliku sõiduautoga tehtud töösõidud kindla summaga – 64 eurot kuus. Kuni 31. augustini oli selline võimalus ette nähtud ka tulumaksuseaduses, ilma et tööandja peaks selliselt hüvitiselt tasuma erisoodustusega kaasnevaid makse. Nüüd enam nii ei saa.
1. septembrist jõustunud seadusemuudatuse kohaselt tõsteti küll maksuvaba hüvitise piirmäär senise 256 euro asemel 335 euroni, kuid nüüd tuleb sõltumata summast töötajale isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist makstes nõuda igal juhul korrektset sõiduarvestuse pidamist, kui ei taheta tasuda hüvitatava summa pealt erisoodustusega kaasnevaid makse. Paljudel tööandjatel tekib siinkohal küsimus, mida selline muudatus tegelikult ettevõtte või asutuse paberimajandusse ja raamatupidamisse kaasa toob?
Tööandja edasised valikud
Paljud kasutavad sõidupäevikute raamatuid, mille säilitamine on kohustuslik nagunii, kuid nüüd tuleb hakata tegema ka koopiaid iga korralduse juurde. Samas, selleks, et oleks tagatud süsteemi läbipaistvus ning hiljem maksurevidendil või (sise)audiitoril ettevõtte kulusid kontrollides ei tekiks kahtlust hüvitiste õigustatuses, tasub selgitada töötajatele sõidupäeviku korrektselt täitmise vajalikkust.
Levinumad vead ja puudused Hüvitise määramise korraldus puudub. Kuigi korralduse või käskkirja vormistamise nõue kehtis ka eelmise seaduse puhul, esineb juhtumeid, kus vajalikud korraldused on vormistamata.. Väga levinud on, et sõidu eesmärgiks kirjutatakse lihtsalt “ametisõit“ või märgitakse näiteks Tallinn–Pärnu–Tallinn. Sellised märgistused tekitavad aga (sise)audiitoris kahtlust, kas sõidud on ikka tegelikult toimunud või kas tegemist oli ametisõiduga. Seetõttu on soovitatav sõidu eesmärk võimalikult täpselt sõnastada.. Võib ju tunduda, et tegelikult ei ole vahet, kas märkida päevikusse läbitud kilomeetrid või auto läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäit, kuid lisaks sellele, et nii märgistades eksitakse määruses toodud nõude vastu, ei ole sel viisil ka tagatud kõige õigema ja läbipaistvama info edastamine.. Levinud on ka sellised juhtumid, kus sõidupäevikuid täidetakse täpselt nii nagu peab, kuid märgitud läbisõidu näidud ei vasta ilmselt tõele. Näiteks märgitakse sõidupäevikusse viis töösõitu kuus ning läbisõidumõõdiku näidud jooksevad täpselt järjest. See tähendab, et ülejäänud kuu ei sõideta autoga isiklikke sõite üldse. See võibki nii olla, kui peres on mitu autot või isiklikeks sõitudeks polegi vajadust, kuid kui sama isik esitab selliseid aruandeid igal kuul, tekitab see paratamatult küsimuse, kas sõidupäevikus toodud andmed vastavad tõele.
Sõidu eesmärk ei ole selgelt märgitud
Märgitakse läbitud kilomeetrid, mitte auto läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäit
Märgitud läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäit on läbinähtavalt n-ö pandud klappima
Täismahus artiklit lugege ajakirjast „Raamatupidamise Praktik“ .
Lähemalt kuuleb sellest teemast hommikuseminaridel "Firmaautode ja sõiduhüvitiste maksustamine ", mis toimuvad:
Tallinnas 23. oktoobril
Tartus 24. oktoobril
Tallinnas 17. oktoobril vene keeles
 
Autor: Tuuli Seinberg, Marin Jakobson

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele