Piiriülene töölähetus võib tuua maksuprobleeme

Olukorras, kus Eesti ettevõte tahaks hakata teenust osutama või äri ajama näiteks Itaalias, oleks vaja Eestist inimene sinna kohale saata. Eesti ettevõtjal on kogemused ning ta teab, kust sobilik inimene leida. Palgates siit usaldusväärse töötaja ja ta Itaaliasse saates ongi eelpool mainitud määruse mõistes tegemist lähetatud töötajaga. Määruse kohaselt võib töötaja lähetuses olla kuni kaks aastat ning teatud juhtudel on võimalik seda perioodi pikendada kuni viie aastani. Kui ettevõte saadab inimese Itaaliasse oma äri korraldama ja seejuures ei tohi talle reisi- ja majutuskulusid hüvitada, mida Eesti maksuhaldur võtab kui erisoodustust, siis on raske sel viisil konkureerida. Samas on osadel välismaalt (näiteks Soomest) viieks aastaks Eestisse saadetud kooliõpetajatel vormistatud lähetus. Vastupidises olukorras Eesti maksuhaldur seda aga lähetusena ei aktsepteeriks.

Olukorra illustreerimiseks võib tuua näite, kus Eesti ettevõte tegeleb spetsiifilise tehnika remontimisega ning tal on nö töökojad üle maailma – Eestis, Soomes, Jaapanis, Hispaanias, Singapuris, Rootsis, Malaisias, Uus-Meremaal jne. Kui antud ettevõtte saab Jaapanis objekti, siis palgatakse töötajad, kes saadetakse sinna näiteks aastaks kohale. Eesti maksuhaldur ütleb, et tegemist ei ole lähetusega. Sellega saab nõus olla kui töötajad oleksid ainult ühes kohas pikemat aega. Aga antud ettevõtte töötajad liiguvad ringi – aasta Jaapanis, kaks kuud Uus-Meremaal, neli kuud Soomes jne. Seadusandluse mõistes võiks olla tegemist lähetusega, aga maksuhalduri praktika näitab vastupidist. Kuidas oleks siis võimalik sellist äri Eestist ajada? Vastus: ei olegi.

Teenuse osutamisel ja rahvusvahelise äri ajamisel on põhjapanev vajadus, et peab saama palgata Eestist inimese, keda oleks võimalik saata ka välisriikidesse. Kui saata üksik inimene Itaaliasse, siis maksuhaldur vaatab läbi sõrmede. Kui aga saata rohkem töötajaid näiteks Soome, võib tekkida ettevõttel probleem. Reeglid peaksid olema ühesed ja võtma arvesse reaalse elu vajadust.

Millal on päevaraha maksmine õigustatud?

Riigikohus on leidnud, et päevaraha maksmine on õigustatud olukorras, kus töötaja töölevõtmise peamiseks eesmärgiks ei ole tema kohene välisriiki tööle saatmine, töölepingus ei ole ette nähtud selgesõnalist võimalust tööülesannete täitmiseks välismaal ning kus tööd tehakse olulises osas ka Eestis. Välislähetuse korras tehtud kulutused nagu viisad, töö- ja elamisload lähevad ettevõtlusega seotud kulude alla. Kuid töötaja reisikindlustuse hüvitamist peeti erisoodustuseks. Märgiti ka ära, et töötasu maksustatakse sotsiaalmaksuga reeglina riigis, kus tööd tehakse. See aga ei kehti olukorras, kus Sotsiaalkindlustusamet on tööandja taotluse alusel töötajale väljastanud lähetussertifikaadi vormi A1(E101) ehk lähetustõendi, mis näitab, et välismaal töötav isik jääb kindlustatuks Eestis ning maksab oma sotsiaalmaksu siia. Seega kui töölepingus märgitud töökohas tegelikult tööd ei tehta ja töötaja tööle võtmise eesmärgiks on välismaal töötamine, siis maksustab maksuhaldur päevarahad töötasuna.

Maksuhalduri poolt koostatud tööjõu vahendamise ja lähetuse juhendis on toodud näide sellest, kui Eestis tööjõurendiga tegelev juriidiline isik rendib oma töötaja pikaajaliselt ühele konkreetsele Soome isikule. Sellise töötajaga sõlmitavas töölepingus peaks märkima töö tegemise asukohana vastava töö tegemise reaalse asukoha (Soome isiku asukoha piirkonna) ning sellist töötajat ei saa käsitleda Eestist Soome lähetusse läinuna ega maksta talle sellise Soomes viibimise eest maksuvaba päevaraha.