Hooldusõiguse üleandmine ühele vanemale

Põhiseaduse kohaselt on vanemal õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Praktikas esineb olukordi, kus vanemad ei ole erinevatel põhjustel võimelised ühist hooldusõigust teostama. Kas ja millisel moel on võimalik vaid ühel vanematest langetada lapsega seonduvad olulised küsimused ning milliseks kujuneb seejuures teise vanema roll?

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 27 lg 3 näeb ette olulise põhiõiguse, mille kohaselt on kummalgi vanemal õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Tegemist on igale lapsevanemale kuuluva õiguse ja kohustusega, olenemata vanema tegelikust faktilisest suhtest lapsega. Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 1 kordab selgelt nimetatud põhimõtet, sätestades, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Omavahel abielus olevatele vanematele tuleneb selline õigus lapse suhtes automaatselt (PKS § 117 lg 1). Kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, eeldatakse ühist hooldusõigust, kuid lapse sünni registreerimisel (isaduse omaksvõtu tahteavalduse esitamisel) on võimalik jätta hooldusõigus kokkuleppeliselt vaid ühele vanematest.

Hooldusõigus hõlmab endas eelkõige õigust ja kohustust lapsega suhelda ning säilitada temaga isiklik ja vanemlik kontakt (PKS § 143 lg 1). Seadus näeb otseselt ette, et üks vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sama säte kehtib, kui last hooldab ja kasvatab muu isik (PKS § 143 lg 2). Seaduses on ette nähtud, et vanemad teostavad ühist hooldusõigust üksmeeles, lähtudes lapse huvist (PKS § 118 lg 1). Paraku esineb praktikas sageli olukordi, kus vanemad ei ole erinevatel põhjustel võimelised ühist hooldusõigust teostama ning lahkhelid takistavad või teevad võimatuks ühel vanematest oma põhiõigust realiseerida. Nii kerkib esile küsimus, kas ja millisel moel on võimalik vaid ühel vanematest langetada lapsega seonduvad olulised küsimused ning milliseks kujuneb seejuures teise vanema roll.

PKS § 137 lg 1 järgi kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Seega saab vanem nõuda ühise hooldusõiguse (täielikku) lõpetamist ja talle ainuhooldusõiguse andmist, kui ühiselt ja üksmeeles enam lapse kasvatamist ei ole võimalik realiseerida. Kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, ei ole teisel vanemal lapse suhtes enam hooldusõigust (see tähendab muuhulgas, et puudub õigus lapse viibimiskoha määramise üle ja lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamises), kuid PKS § 143 lg 1 järgi on hooldusõiguseta vanemal jätkuvalt siiski kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning PKS § 145 lg 4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Samuti säilib aga ka PKS § 96 järgi vanema ülalpidamiskohustus lapse suhtes. Seega ühise hooldusõiguse lõpetamisel ei lõppe automaatselt kõik vanema õigused ja kohustused, vanemal puudub nii-öelda sõnaõigus lapse elu puudutavates olulistes kasvatuslikes küsimustes.

Kui hooldusõigus on kohtu poolt ühe vanema osas lõpetatud ja see kuulub ainult teisele vanemale, siis saab hooldusõiguseta vanem taotleda kohtult hooldusõiguse osalist või täielikku temale üle andmist (PKS § 138). Seaduses ei ole aga otseselt ette nähtud võimalust ühise hooldusõiguse taastamiseks. Seega on hooldusõiguse lõpetamise nõude näol tegemist olulise küsimusega ning selle lahendamisel arvestab kohus kindlasti kõikide oluliste asjaoludega - eelkõige tuleb juhinduda lapse heaolust ja huvist. PKS § 137 lg 2 kohaselt ei rahulda kohus ühise hooldusõiguse avaldust kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (p 2).

Lapse heaolu ja lapse huvi on peetud peamiseks otsustuskriteeriumiks ka Riigikohtu praktikas. Riigikohtu 9. novembri 2011. aasta määruses nr 3-2-1-83-11 on Riigikohus leidnud, et ühist hooldusõigust omavatel vanematel tuleb lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppida kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil. Riigikohus on tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011. a määruses nr 3-2-1-45-11 leidnud, et vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes viitavad pigem sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides.

Lapse huvidega arvestamise kohustust kui peamist otsustuskriteeriumit rõhutab ka tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS). Andes kohtule õigus ise koguda tõendeid (TsMS § 230 lg 3, vastupidiselt nii-öelda harilikule kohtumenetlusele, kus kohus teeb lahendi kummagi osapoole esitatud seisukohtadele ja tõenditele tuginedes. Lisaks on kohtul õigus hooldusõiguse lõpetamise küsimuses tagada avaldus või hagi (TsMS § 378 lg 3). Oluline erisus on, et kohus ei ole seotud kummagi osapoole poolt esitatud asjaolude ega seisukohtadega (TsMS § 436 lg 6) ja vähemalt 10-aastase lapse on kohus kohustatud ära kuulama. Samuti tuleb kohtul ära kuulata mõlemad vanemad (TsMS § 558). Nimetatud sätted viitavad üheselt sellele, et kohtul tuleb küsimuse lahendamisel aktiivselt sekkuda ja põhjalikult välja selgitada kõik olulised asjaolud. Riigikohus on oma 7. juuni 2011. a määruses nr 3-2-1-45-11 selgitanud lisaks, et vanemate omavaheliste tõsiste ja kestvate lahkhelide korral saab kohus ka omal algatusel teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsustusi, sh määrata lapse viibimiskohta. Kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine või vanemate suutmatus täita oma kohustusi ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu ja vanemad ei soovi või ei suuda ohtu ära hoida, rakendab kohus PKS § 134 lg-te 1 ja 4 järgi ohu ärahoidmiseks omal algatusel lapse kaitseks vajalikke abinõusid.

Kuid ühise hooldusõiguse lõpetamiseks on veel võimalusi, lisaks täieliku hooldusõiguse lõpetamise nõudele. Võimalik on esitada avaldus teatud küsimuses otsustusõiguse üleandmiseks ühele vanemale, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse (PKS § 119). Nimetatud nõude juures on Riigikohus oma 7. juuni 2011. a määruses nr 3-2-1-45-11 selgitanud, et PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta mitte kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada iseseisvalt. Selle sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle ja seda nii lapse lühemaajaliste viibimiste üle, kui ka vanemate lahku elama asumisel lapse tulevase elukoha üle. Seega kui vanematevaheline erimeelsus seisneb pelgalt (või peamiselt) selles, et vanemad ei saavuta kokkulepet lapse elukoha osas, ei ole vajalik taotleda ühise hooldusõiguse lõpetamist, vaid piisab otsustusõiguse üleandmise nõudest.

Teiseks võimaluseks on PKS § 137 lg 1 järgi nõuda ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist selliselt, et kohus annab ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osas, milles vanemad ei suuda kokku leppida. Lisaks võib kohus nimetatud sätte alusel vanemale antud ainuhooldusõigust ajaliselt piiritleda. Riigikohus on juba ülal viidatud lahendis muuhulgas selgitanud, et kohtul on võimalik vanemate soovi arvestades määrata ka vanemate vahelduva ainuhooldusõiguse, kui vanemad on kokku leppinud, et laps elab vaheldumisi kord ühe kord teise vanema juures, ja selline korraldus vastab lapse huvidele.

Hooldusõiguse üleandmine ühele vanemale

Seotud lood

Hetkel kuum

Enimloetud

Viimased uudised

Konverentsid ja koolitused

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga