Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Alusetu pankrotiavaldus
Pankrotiseadusest tuleneb võlausaldajale õigus esitada pankrotiavaldus võlgniku suhtes. Võlausaldajad kipuvad sageli seda õigust ära kasutama, esitades võlgniku vastu alusetu pankrotiavalduse eesmärgiga üksnes survestada viimast võlga kiiremini tasuma.
Pankrotiavalduse esitamiselt tuleb võlausaldajal tasuda 300 eurot (250 eurot avalduse esitamisel elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu), hagiavalduse esitamisel võib riigilõiv olla mitukümmend või lausa sada korda suurem. Samas tuleb võlausaldajatel ja ka võlgnikel meeles pidada, et alusetu pankrotiavalduse esitamine toob võlausaldajale kaasa lisaks riigilõivu tasumisele ja enda õigusabikuludele ka muud kohustused.
Pankrotiseaduse järgi tuleb võlausaldajal pankrotiavalduse esitamisel kohtule esiteks põhistada võlgniku püsiv maksejõuetus ja teiseks tõendada nõude olemasolu. Juhul kui võlausaldaja jätab selle piisaval määral tegemata, toob see kaasa kohtu poolt pankrotiavalduse rahuldamata jätmise.
Esimene võlausaldaja kohustus - võlgniku maksejõuetuse põhistamine - ei tähenda paljasõnaliste väidete esitamist. Kõige tüüpilisem näide selle kohta on selgitus, et ajutine haldur tuleb nimetada ja hiljem pankrot välja kuulutada seepärast, et võlgnik ei ole võlgnevust tasunud. Tõepoolest, võlgniku maksejõuetus võis põhjustada võlgnevuse tasumata jätmise, kuid samahästi võis see olla tingitud poolte vaidlusest nõude aluse ja/või sisu üle.
Väite põhistamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 235 järgi on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 10 lg 2 järgi peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest:
1. võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul (ainuke asjaolu, mis nõuab nõude sissenõutavaks muutumist);
2. võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks;3. võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse;4. võlgnik teatab võlausaldajale, kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma kohustusi täita;5. võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil
Kuigi PankrS § 10 lg 2 järgi on võlausaldajal kohustus maksejõuetuse põhistamisel tugineda ühele seaduses loetletud asjaolule, nähtub sätte sõnastusest selgelt, et teistele faktidele tuleb samuti tugineda. Maksejõuetuse ja ka maksejõulisuse põhistamiseks esitatakse äriühingutest võlgnike puhul bilanss, majandusaasta aruanded, näidatakse äramaksevõime üldine tase (võimekus tasuda tähtaegselt oma lühiajalisi kohustusi), maksehäirete puudumine, kas maksevõime säilib võlausaldaja nõude rahuldamiseljms ning esitatakse nende andmete pinnalt analüüs. Füüsiliste isikute puhul esitakse ülevaade kõikidest varadest ja kohustustest koos tõenditega.
Kui eeltoodu pinnalt järeldub, et võlgniku majanduslik olukord võimaldab nõude rahuldamist, jätab kohus pankrotiavalduse rahuldamata.
Võlausaldaja teiseks kohustuseks pankrotiavalduse esitamisel on tõendada nõude olemasolu. Võlausaldaja nõude olemasolu tõendavad leping, arve, arvelduskonto väljavõte, kassaorder, isegi väljavõte raamatupidamisandmetest. Hoolimata eeltoodust jätab kohus avalduse rahuldamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud või kui võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus ei ületa aktsiaseltsi puhul 12 500 eurot, osa-, täis- või usaldusühingu puhul 2500 eurot ja teiste juriidiliste isikute või füüsilise isiku puhul 1000 eurot, välja arvatud kui nimetatud nõuete suhtes on aasta jooksul enne pankrotiavalduse esitamist tulemusteta toimunud täitemenetlus (PankrS § 15 lg 3 p 2 ja p 3).
Ühtlasi jätab kohus avalduse rahuldamata siis, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. See tähendab, et nõue on ebaselge ja seda ei saa selles menetluses kõrvaldada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02 (p 10) selgitanud ebaselge nõude kohta, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, siis ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.
Hetkel kuum
Pankrotiavalduse rahuldamata jätmise puhul on võlgniku jaoks olulised kaks asja – õigusabikulud, mis jäetakse avalduse esitanud võlausaldaja kanda ja võimalik kahjunõude esitamine.
Pankrotimenetlus on hagita menetlus, mis tähendab, et õigusabikulusid saab hüvitada üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega. Sellele on Riigikohus korduvalt oma lahendites tähelepanu juhtinud (vt Riigikohtu lahendeid tsiviilasjas 3-2-1-89-10 ja tsiviilasjas 3-2-1-18-11). Tunnistaja ühe tunnitasu on 1–10-kordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär, mis tänasel hetkel on 1,8 eurot. Seega lähtub kohus õigusabikulude kindlaksmääramisel sellest, et kõrgeimaks tunnitasu määraks saab olla 18 eurot.
Ühtlasi tuleb võlgnikul teada, et PankrS § 10 lg 2 kohaselt peab võlausaldaja, kes on esitanud pankrotiavalduse, kuigi ta teadis või pidi teadma, et pankrotiavalduse esitamiseks puudub alus, hüvitama võlgnikule sellega tekitatud kahju. Juhul kui võlausaldaja pahatahtlikkus pankrotiavalduse esitamisel on selge ja tõendatav ning võlgnikul on selle tulemusena kahju tekkinud, on võlgnikul õigus esitada kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu ja viimasel on kohustus see rahulduda.
Pankrotiavalduses esitatud väidete ümberlükkamine tähendab põhjalikku tööd. Juhul kui võlgnik jätab pankrotiavalduses esitatud väited ümberlükkamata ja oma seisukohad põhistamata, on selle tulemiks kohtu poolt ajutise halduri määramine. See tähendab omakorda ajutise halduri poolt kogu võlgniku majandusliku seisukorra ülevaatamist, selleks vajalike andmete, dokumentidega tutvumist ning lõpuks aruande koostamist, mis esitatakse kohtule ja millele on juurdepääs ka võlausaldajatel. Samuti ei oma ajutise halduri määramise teabe jõudmine tehingupartneriteni või teiste võlausaldajateni positiivset mõju viimaste ees.
Autor: Häli Jürimäe, Juuli Laanemets
Enimloetud
1
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Ühe raamatupidamisbüroo kogukäibest 29% on tehingud riigifirmadega.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele