Kas tõesti on naised süüdi?

Kõige selle juures kerkib iga natukese aja tagant küsimus: äkki on naised „süüdi”? Kõik vanad mõttemustrid löövad korraga välja. Kunagi oli naine laevas, laev põhjas. Siis naine autos, liiklus seisab. Nüüd naine koolis, poisid väljas. Naised on süüdi selles, et mehed koolist välja langevad ja (argumenti meelevaldselt laiendades), seetõttu vähem valimas käivad – põhi- ning keskharidusega inimeste hulgas on meeste hulk suurem ja valimisaktiivsus väiksem. Naiste müütilises pehmete erialade lembuses on nähtud põhjust, miks noored tunnevad vähe huvi loodus- ja tehnikateaduste vastu (mistõttu kannatab majandus). Naisi on süüdistatud isegi madalas iibes. Justkui polekski laste tegemine ja kasvatamine tants kahele. Samas pole olnud kuulda, et Eesti ettevõtete pankrottides, väheses ekspordivõimes vms oleks süüdi firmajuhtide maskuliinsus. Naiselikuks muutunud valdkondade probleeme pannakse aga miskipärast üha enam naiste (olemuse) süüks, millega langetakse naissoo demoniseerimise lõksu – kutsume seda ühiskonna femoniseerumiseks.Elame kummalisel ajal ja kumma­lises ühiskonnas. Eestis domineeri­vad konservatiivsed ja mas­kuliinsed väärtused, kuid paljude võtmevaldkondade firmamärk on hoopis feminiseerumine. Koolipapa on minevik, nüüd on koolimammad (kas tunnetate, kuidas üks kõlab hästi ja teine mõnitavalt?). Meesõpetajalt kiputakse küsima, kuhu too päriselt tööle tahaks minna. Ametnikkond näib tugevalt naiste suunas kreeni kalduvat. Suur osa riigitööd nõuab ju kõrgharidust.Ettevõtete ja riigiasutuste juhtkonnad on veel tugevalt maskuliinsed, kuid mida allapoole, seda enam on naisi. Suuremal osal kõrgharidust eeldavatel ametikohtadel on naiste hulk meeste oma arvatavasti juba ammu ületanud.N-ö naiselikke valdkondi on meie kultuuriruumis vähemtähtsaks peetud, kuid siin peitub konks: eri ajal on peetud naiselikeks-mehelikeks erinevaid tegevusalasid. Sellegipoolest püsivad mõned fenomenid.

Naisi tuleb ülikoolist üle kahe korra rohkem

Naised teenivad vähem isegi ametipostidel, mis veel mõni aeg tagasi olid meeste kätes. See kehtib nii õpetaja, riigiametniku kui ka erasektori professioonide kohta. Euroopa Liidu kõrgeim üksikemade protsent on Eestis, kus sissetulek sunnib neidsamu üksikemasid elama vaesuse piiril või sellest allpool. Siinjuures ei soovi ma probleemi psühhologiseerida: väita, et probleemi läte oleks naiste allaheitlikum või leplikum loomus.1995. aastal omandas kõrghariduse ca poolteist korda rohkem naisi kui mehi, praeguseks on erinevus enam kui kahekordne. 2010. a lõpetas kõrgkooli ca 3400 meest ja üle 8000 naise. Meil on Euroopas üks suuremaid palgalõhesid meeste ja naiste vahel, aga kõrgem haridus annab väikseima palgalisa. Naisõppejõude on üha rohkem, kuid palgad ülikoolides kuigivõrd kasvanud ei ole. Kokkusattumus? Võib-ol­la, kuid tähenduslik. Nii pole kaugel aeg, kus ka kõrghariduse probleeme hakatakse naiste süüks panema ning õppejõududest meestelt küsima, kuhu nad siis „päriselt tööle lähevad”.Kui naised on valimistel meestest tunduvalt aktiivsemad, ehk süüdistame neid siis ka haldusreformi venimises või õpetajate palkade tõstmata jätmises? Nemad ju valisid! Mis siis, et lõviosa otsustajatest on mehed. Kui ühiskonna vundament või koorekiht on tasahilju naisestunud, on „probleemi” tekkimise ajal tüüri juures olnud valdavalt mehed. Kas see tähendab, et nüüd on mehed „süüdi”?Nii arutledes satume tupikusse. Süüdi pole mehed ega naised, homod ega tulnukad. Tuleb lihtsalt tõdeda, et klassikalised soorollid ja stereotüübid leiavad soorevolutsiooni olukorras endale püsimiseks „innovaatilisi” lahendusi (noh, innovatsioon seegi). Kõrgematel ametikohtadel suureneb naiste hulk sookvootidetagi. Mingit mõju peab teadmistepõhises ühiskonnas avaldama tõsiasi, et ca 25 kõrgharitud naise kohta on Eestis kümme kõrgharitud meest…Kes on süüdi?

Autor: Lemmi Kann, Argo Kerb