Seega „rumal" olla saab vaid tõeliselt tugev isiksus, kes ei lähtu oma käitumises teiste inimeste arvamusest, vaid usaldab eelkõige oma sisetunnet ning püüab pidevalt liikuda lähemale oma unistustele tundmata vajadust neid kellelegi põhjendada või aktsepteeritavaks vormida.
Leian, et „rumal" on alati eelkõige loov ja „arukas" eelkõige traditsiooniline või isegi akadeemiline. Aga kumba käitumist meie ühiskonnas eelistatakse? Kuidas suhtutakse koolides õpilastesse ja nende erisustesse käitumises, küsimustes, vastustes, kirjandites või esinemistes?
Kitsendusena võib eriti teravalt küsida, kuidas suhtutakse koolis poistesse, kes õpivad tüdrukutest täiesti erinevalt? Kuidas suhtuvad vanemad oma laste eksimustesse ja katsetustesse? Kui palju me ise oleme saanud karistada selle eest, et oleme teinud midagi teistmoodi? Kui palju kordi on jõuliselt maha surutud meie tundeid, meie spontaanseid reageeringuid, meie järsku pähe karanud küsimusi, meie ideid, meie ettepanekuid? Kui palju me ise teiste loovust ja olemust kritiseerime, kitsendame ja piiridesse surume?
Mida me saavutame sellega, kui valime, kas olla „arukad" või „rumalad"?
Esimesel juhul valdavalt tunnustuse, autoriteetsuse, austuse ja aktsepteerituse. Teisel juhul kindlasti rõõmu, rahulolu, oma sisemised eesmärgid, õnnetunde ja rikastavad kogemused. Kumbki valik pole hea või halb, nagu ei ole seda miski maailmas. Lihtsalt, kui sa oled teinud oma valiku, siis kas sa oled sellega rahul?
Lugemissoovitusena lisan Paul Ardeni lühikese ja tabava mõttemalli muutmise raamatu „
Ükskõik, mida mõtlete, mõelge vastupidi".
Autor: Lemmi Kann, Hedvig Evert