Juhtorgani liikme teenuse tasu pole alati maksustatav

Maksuhalduril ei ole üldjuhul õigust seada kahtluse alla väljaspoolt teenuse ostmise vajalikkus üksnes põhjusel, et ettevõtjal endal on vastava töö tegemiseks personali näiteks juhatuse liikme näol. Ettevõtluses on tavapärane, et spetsiifilisemat reklaami-, õigus- jms teenust tellitakse ka väljapoolt, kuigi tellijal on olemas marketingi ja juriidiline osakond. Samuti näiteks infotehnoloogia kvalifikatsiooniga isikult ei ole õige eeldada IT alase töö tegemist oma juhtorgani liikmelisuse aluseks oleva õigussuhte raames. Õiguspärane on see, et juhtorgani liige osutab äriühingule spetsiifilisemaid teenuseid talle kuuluva ettevõtte kaudu.

Sellist lähenemist on toetanud ka kohtupraktika. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus lahendanud vaadeldavas probleemküsimuses tekkinud maksuvaidluse maksumaksja kasuks. Selles kaasuses osutas osaühing A osaühingule B erinevaid turuuurimise, marketingi, konsultatsiooni ja ärivõimaluste suunamise teenuseid, kusjuures A tegevust oli vahendite, kommunikatsiooni jms järgi raske B-st eristada. Kogu töö tegi ära juhatuse liige X, kes oli osaühingu A juhatuse liige ja ainuosanik ning samas kuulus ka osaühingu B juhatusse.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et maksuhaldur on oma maksuotsuses põhjendamatult leidnud, et kuna teavet, mida osaühingult A saada sooviti, valdas juhatuse liige X, siis tulekski seda vaadelda tema kui füüsilise isiku teabena ning tasu maksmine osaühingule A polnud põhjendatud. Kohus leidis, et asjaolu, et X oli mõlema osaühingu juhatuse liige ei välista, et ta oli osaühinguga B õigussuhtes nii füüsilise isikuna kui ka oma osaühingu A kaudu.

Ringkonnakohus märkis veel, et midagi õigusvastast ega tavapäratut pole kokkulepetes, kus äriühingu töötajad ja juhatuse liikmed osutavad sellele äriühingule teatud teenuseid oma enda äriühingute kaudu. Tegemist on tsiviilõiguslike suhetega, kus üldjuhul rakendub lepinguvabaduse põhimõte ning maksuhalduri poolne sekkumine on põhjendatud üksnes juhul, kui tuvastatakse, et tehingute eesmärgiks oli maksude tasumisest kõrvalehoidumine. Samas ei ole alust igasugust maksude optimeerimist pidada õigusrikkumiseks.

Jääb heas usus loota, et nii maksumaksjad kui ka maksuhaldur lähenevad maksude optimeerimisele mõistlikult. Euroopa Kohus ja Riigikohus on rõhutanud põhimõtet, et maksumaksjal peab olema vabadus teha toiminguid arvestades maksunduslike kaalutlustega ning ta ei pea valima võimalikest alternatiividest alati kõige suurema maksukoormusega tehinguskeemi. Samas peab arvestama, et legaalse maksusäästmisega on tegemist niikaua, kui maksumaksja poolt valitud tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule.

Autor: Siim Mägi, Rivo Sarapik