Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Keeld olla õnnelik ehk mis nõu sa endale 100-aastaselt annaksid?
Kujuta ette, et oled 100-aastane. Väärikas jalutuskepiga vanahärra või laia suvekübaraga igahaljalt sharmikas daam. Jalutad mõnusasti mööda kesklinna tänavaid. Sul on aega. Vahepeal seisatad, vaatad inimesi, vaateaknaid, mööda sõitvaid autosid. Siis jalutad edasi, istud mõnusasse välikohvikus päikese kätte lauda ning tellid tassi head kohvi.
Ja siis istub sinu lauda sinu noorem, tänane mina. Hakkate vestlema. Ta räägib sulle oma elust, tegemistest. Ja sellest, kuidas ta saab kunagi õnnelikuks, siis, kui juhtub see või teine asi, kui algab puhkus või kui kolib uude majja või saab ametikõrgendust või kui… Ning siis ta küsib sinult – räägi, anna mulle nõu, kuidas ma saaksin paremini, õnnelikumalt oma elu elada? Sa kuulad teda ja see tuleb sulle tuttav ette. Sa oled seda juba näinud. Korduvalt.
Millist nõu sa annad?
Õhtumaade inimeste, sealhulgas eestlaste üks suurimatest hädadest on pidev rahulolu edasilükkamine – ma olen rahul siis, kui see või teine projekt õnnestub. Kohtan seda iga päev, oma kundede, sõprade ja kahjuks ka enda juures. Me oleme otsekui mägironijad, kes igal sammul mäkke ronides vannuvad ja sülitavad kurja, pressivad vere ninast välja ning lubavad enda ja ka teistega rahul olla alles siis, kui oleme tipus. Me ei luba endale olla õnnelik.
Muuseas, ja kui oleme tippu jõudnud, mis siis? Kui Alar Sikk 2003. aastal maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tipust alla tuli ja ajakirjanikud temalt pärisid – noh, mis tunne oli, ikkagi elu unistus jne?!? vastas Sikk ühes intervjuus midagi sellist: „Külm oli, kurat. Alla tahtsin“. Lisan ka, ent Sikk tundub olevat meie seast pigem erand – ta naudib ronimist. Tippu jõudmine on sihiks, mitte nuineljaks eesmärk, alles mille järel võib õnnelik olla.
Miks on rahuolematus ja õnne ootus siis halb? Miks on halb see, kui sul on pidevalt n-ö ora tagumikus? Kui iga kiitus, mida kuuled, on stiilis: jah, aga… Miks on halb see, kui me saame ennast tunnustada alles siis, kui oleme midagi suurt ära teinud?
Põhjus on kaunis lihtne: me väsime.
Piltlikult öelda on inimese peas kaks vastandlikku tegelast: üks on see, kes seab sihte, teeb plaane ja tahab, et me inimestena areneks. Ning siis on teine, kes otsib naudinguid, mõnusamat elu, kes ei taha mugavustsoonist välja tulla ning kes tegelikult on umbes 100 korda kaalukam, kui see esimene tegelane. Aga too sihiseadja on just see, mis meid edasi sunnib liikuma, arenema, tegutsema, katsetama.
Psühholoogid on läbi mitmesuguste eksperimentide aga näidanud, et see sihiseadja ja suunanäitaja lihtsalt väsib, kui ta ei saa toitu, kui ta ei saa sagedasti ka rahulolevalt endale õlale patsutada ja öelda, hästi tehtud. Mitte siis, kui asi tehtud, vaid just nüüd ja praegu. Rahul olla sellega, mis praegu on. Ühe definitsiooni järgi tähendab õnn ajutist rahulolu. Mida sagedamini me oleme rahul, seda õnnelikumad oleme. Lihtne.
Aga mis saab siis motivatsioonist? Sellest rahulolematuse orast?
Hmm, kas see ora, see pidev rahulolematus iseenda ja teistega on ikka see, mis meid päriselt edasi viib…
Autor: Lemmi Kann, Raimo Ülavere
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele