Võla sissenõudmiskulude tasumise üle enam vaielda ei saa

Seda olenemata sellest, kas võlgnikul tuleb lisaks maksetega hilinemise tõttu  tasuda ka viiviseid või mitte. Siiani ei olnud see küsimus seadusega selgelt lahendatud.

Paljude sissenõudefirmade poolt võlgnikele saadetavates võlateatistes ei ole tänaseni põhinõude, intresside, viiviste ning sissenõudekulu summasid lahku löödud, mis on muutnud võlgniku jaoks võla läbipaistmatuks ja elu keeruliseks. Kuna praktikas maksab enamik võlgnikest lõpuks ilma lisaküsimusi esitamata ära nii põhivõla kui ka mistahes suuruses viivised ja sissenõudekulud, pole avalikkuses üles kerkinud küsimust, kas ja milliste sissenõudekulude nõudmine on üldse seaduslik. Kuigi paljudel võlgnikel oleks põhjust end kohtus ebaseaduslike nõuete vastu kaitsta.

Aprilli alguseni võis tugineda Riigikohtu lahendile, mis ütleb, et kui võlausaldaja kõrvalnõuded ületavad põhinõuet, peab kõrvalnõuete suurus olema põhjendatud. Samuti selgub 14. jaanuari 2009. aasta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist, et tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamisel võib võlgnikult nõuda üksnes viivist ja kahju hüvitamist. Tarbijalt ei tohi aga maksetega viivitamisel nõuda leppetrahvi.See, et leppetrahvi nõuda ei tohi, muutis mõni aasta tagasi kiirlaenukontorite intressimääradega trikitamise keeruliseks. Kiirlaenude pakkujad võisid varem tuua kõrgeid intressimäärad allapoole ja näidata neid „tarbijasõbralikena“, aga lisada näiteks tagasimaksmisega hilinemise korral leppetrahvid ja tõsta meeldetuletuskirjade saatmise kulusid. Pärast vastavat Riigikohtu lahendit seda enam teha ei saanud ja nüüd on see põhimõte sätestatud ka seadusega. Oluline on siinjuures teada, et seadusetäiendus ei võta laenuandjalt ära võimalust nõuda tarbijalt mõistlikku hüvitist kulude eest, mida ta on teinud lisaks põhisummale ka viiviste sissenõudmiseks. Takistatud ei peaks olema ka see, kui sissenõudmiskulude umbkaudne suurus leppida kokku juba laenulepingus. Küll aga peab laenuandja olema võimeline need kulutused hiljem ära põhjendama. Vastupidisel juhul - ehk kui kokkulepitud sissenõudmiskulude summa ületab tegeliku kahju - oleks tegemist olemuslikult leppetrahvi kokkuleppega, mis on eelpool viidatud kehtiva kohtupraktikaga keelatud.