Kuidas teha tööd vabatahtlikuna ehk millal muutub mäng tööks

See eksperiment meenus mulle paar nädalat tagasi, kui osalesin Vabatahtliku Tegevuse Arenduskoja nõukoja (mille liige olen) koosolekul. Ehk omal moel andis eksperimendi tulemus ainest selgitamaks vahet vabatahtliku töö ja n.ö kohustusliku töö vahel. Ideaalses töömaailmas soovime teha peamiselt ja ainult seda tööd, mille kohta saame öelda: tahan. Siis on ka meie pühendumus kõrgeimal tasemel ning mõistagi meie tulemuslikkus laes.

Seega on võtmeküsimus kuidas teha nii, et võimalikult palju tööd oleks “tahan teha” vormis?Alustame algusest, ehk kaardistamisest, mis on vabatahtlik, “tahan teha” töö ja mis on “pean tegema” töö.

Ülaltoodud tabel pole kindlasti täielik ega täiuslik ega ka absoluudina kehtiv. Sellegi poolest ka mõned järeldused (lihtsalt esimesed, mis pähe tulid):

1. Pikaajaliselt on keeruline ühte ja sama vabatahtlikult valitud tööd teha nii, et see ei muutuks „pean“ tööks. Seega on vaja vaheldust, puhkust, uusi väljakutseid, värsket õpikogemust jne.

  2. Kui hakata inimest värbama, siis tasub ehk kõigepealt uurida, mida ta praegu teeb ja siis leida koos  midagi uut, värsket, innustavat, ja mitte kutsuda sama tööd tegema kõrgema palgaga. Inimene lahkub varsti edasi sinna, kus on veel kõrgem palk. Ja kuskil on alati kõrgem palk...  3. Mida rohkem inimene saab oma tööasjade üle otsustada, seda suurem on pühendumus. Ja ka vastutus.  4. Piits ja präänik ehk tulemuspalk on mõistlik ainult rutiinse tükitöö korral, sest siis on vaja inimest motiveerida tegema seda „pean tegema“ tööd. Kui töö on loominguline ja vabatahtlik, siis tulemuspalk takistab.  5. Sellega peaks arvestama ja harjuma, et inimesed suudavad tõeliselt tulemuslikult ja pühendunult töötada ainult lühikest aega (uuringute kohaselt kuni 4-5 tundi päevas, sedagi umbes 1,5 tunniste juppidena).  6. ….mis mõtted Sinul tekkisid?

 

Autor: Lemmi Kann, Raimo Ülavere