Ministeerium: muudatus lõpetab ebavõrdse kohtlemise

Üleminekusäte ei tekita ühtegi kohustust, mida senikehtinud seadus ei sätestanud, vaid lõpetab maksukohustuse edasilükkamise - kohustust ei teki, kui enne seadusemuudatust on püsivast tegevuskohast maksustamata kasumit küll välja viidud, kuid vara püsivast tegevuskohast välja ei viida või kui sissetoodud vara arvel ei ole eelnevatel aastatel maksustamata kasumit välja viidud. Püsiva tegevuskoha maksustamine ei sõltu enam sissetoodava vara suurusest ning vara väljaviimine on oluline vaid seni, kuni üleminekusäte on oma eesmärgi täitnud - maksustatud on väljaviidava vara maksumuse osa, mille arvel on varem kehtinud seaduse ajal kasumit välja viidud ja mille maksustamine oli kuni 2010. aasta lõpuni kehtinud seaduse alusel edasi lükkunud.

Püsiva tegevuskoha ebavõrdne kohtlemine?

Nõutuks teeb väide, nagu seaks üleminekusätte rakendamine püsivad tegevuskohad residendist äriühingutega võrreldes ebavõrdselt koormavamasse olukorda.Kuni püsiva tegevuskoha jaoks sissetoodud vara maksumus ületas väljaviidava vara maksumust, sai püsiva tegevuskoha kasumi maksustamist sisuliselt piiranguteta edasi lükata. Residendist äriühingul sellist võimalust polnud ning maksukohustuse tekitas igasugune kasumijaotis. Residendist äriühingud on juba aastast 2000 tasunud tulumaksu kasumieraldiste tegemisel hoolimata sellest, milline on nende varaline seis, samas kui püsivad tegevuskohad on oma maksukohustust vara sisse tuues aastate kaupa edasi lükanud. Vastupidi, püsivate tegevuskohtade kasumi maksustamise sätte muudatus ning üleminekusäte lõpetavad aastaid kehtinud ebavõrdsuse, kus püsiva tegevuskoha kasum oli äriühingu kasumiga võrreldes soodsamalt maksustatud.

Nõustume, et seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele võiks jääda vähemalt pool aastat, kuid samas ei näe, kuidas oleks antud juhul pikem jõustumisaeg mõjutanud püsiva tegevuskoha majandustegevust.

Autor: Margit Aav, Helen Pahapill, Lemmi Kann