Kas riigihangete seadus on tõesti valmis?

Teoreetiliselt riigihangete seaduse regulatsioonile lähenedes on õige ka Agris Peedu väide, et seaduses on olemas kõik vajalikud meetmed põhjendamatult madalate maksumustega pakkumustega võitlemiseks. Riigihangete seadus annab tõepoolest hankijatele võimaluse lükata tagasi pakkumus, kui hankija leiab pärast pakkujalt saadud selgituste ja tõendite hindamist jätkuvalt, et esitatud pakkumuse maksumus on ebarealistlik ning seda ei saa veenvalt õigustada.Kuidas aga ebarealistlike pakkumustega tänases hankepraktikas ringi käiakse? Kas praktikas valdava käitumise võimaldamine on tõepoolest olnud seadusandja kavatsuseks?Riigihangete seaduse §-i 48, mis reguleerib põhjendamatult madala maksumusega pakkumuste problemaatikat, asukoht seaduses ja selle sõnastus on kujundanud sisuliselt võimaluse hankijatel ignoreerida pakkumusi, mille puhul võivad olla tekkinud kahtlused nende maksumuse ebarealistlikkuse osas.Esiteks on hankijatel võimalik alati väita, et neil ei tekkinud esitatud pakkumuse maksumuse suhtes mingeidki kahtlusi, mistõttu ei ole nad ka asjassepuutuvalt pakkujalt selgitusi nõudnud.Teiseks on juhul, kui mõni agar konkureeriv pakkuja siiski pöördub hankija poole ning toob välja konkurendi pakkumuse maksumuse osas kahtlusi, hankijal võimalik pärast järelepärimisele saadud vastuse analüüsi asuda hõlpsalt seisukohale, et esitatud pakkumuse maksumus ei ole põhjendamatult madal.Hankija huvi vältida põhjendamatult madala maksumusega pakkumuste temaatika tõstatamist võib seisneda ühelt poolt soovist vältida hankija poolt sel alusel tehtud pakkumuse tagasilükkamise otsuse põhjendamise raskusi vaidlustusmenetluses, teisalt võib see olla tingitud soovist sõlmida hankeleping tõepoolest võimalikult madala maksumusega pakkumuse esitanud isikuga piiratud eelarve tingimustes.Mis aga saab siis, kui hankija ei soovi reaalselt sisulist kontrolli teostada pakkumuse maksumuse kujunemise üle? Agaral konkurendil ei ole sellises olukorras kuigi palju just peale hakata. Miks?Põhjus seisneb selles, et riigihangete seadus ei kohusta hankijat tegema eraldi otsust pakkumuste põhjendamatult madala maksumuse kohta, kus hankija esitaks ka kõik põhjendused selle kohta, miks ta leiab, et pakkumus ei ole põhjendamatult madala maksumusega. Tagajärjeks on olukord, kus hankemenetluses ei eksisteeri ühtegi otsust, mille peale saaks asjasthuvitatud konkurent esitada vaidlustuse põhjendusega, et hankija kavatseb hankelepingu sõlmida põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse esitanud isikuga.Nimelt on ka riigihangete vaidlustuskomisjoni praktika riigihangete seaduse vastava sätte sõnastust ja asukohta arvestades kujunenud selliseks, et põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse vastavaks tunnistamise otsuse kehtetuks tunnistamist vaidlustuskomisjonis konkurent sel põhjusel nõuda ei saa. Otseselt ei ole tegemist ka alusega nõuda põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kehtetuks tunnistamist.Põhjendamatult madalat maksumust käsitletakse ka vaidlustuskomisjoni praktikas üksnes hankija riskina, mida viimane kannab, sõlmides lepingu ebarealistliku pakkumuse esitanud isikuga. Kui hankija soovib (mis tahes põhjusel) selle riski võtta, ei saa asjasthuvitatud pakkuja selles osas sõnaõigust.Ehkki riigihangetega seonduvate vaidlustuste vältimine on meedias palju kõlapinda leidnud, ei ole sellises olukorras mingil moel efektiivselt tagatud konkureerivate pakkujate õiguste kaitse põhimõtte realiseerumine, samuti moonutab see riigihanke menetluse läbiviimist korraldavate põhimõtete sisu.Kas seadusandja eesmärgiks on tõesti olnud soov võimaldada hankija isetegevust, mis toob kaasa õiguste tõhusa kaitse, võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ning rahaliste vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise põhimõtete moonutamise?Hankelepingu hilisema ülesütlemise võimalus, kui lepingupartner ei soovi ja suuda lepingust tulenevaid kohustusi pakkumuses lubatud ebarealistliku hinnaga täita, ei saa olla käsitletav rahaliste vahendite otstarbeka kasutamisena. Seda ka juhul, kui hankija on algses hankemenetluses vaidluste vältimise eesmärgil valmis vastava riski võtma.Kui seadusandja eesmärgiks ei olnud kehtestada nn „hambutut“ regulatsiooni, siis on kindlasti asjakohane muuta riigihangete seaduses põhjendamatut madala maksumusega pakkumustega võitlemise meetmeid tõhusamaks. Sellest võidaksid kõik asjaosalised.

Autor: Lemmi Kann, Merit Lind