Kas pole veider kannatada ülemuse pensionile minekuni, et alles siis kõik välja pursata? Tänavu kevadel juhtus nädalalehes The New York Observer järgmine lugu: ühe kuulsa telekanali uudisteprodutsendi kohta ilmus nupuke, et see kuulus daam läheb nüüd pensionile. Lugu visandas naisest pildi kui võimekast spetsialistist (mida ta kahtlemata oli) ning kenast inimesest, soovides talle mõnusaid vanaduspäevi.
Seda, mis siis juhtus, ei osanud aga keegi ette näha. Välgukiirusel laekus umbes 200 netikommentaari, peamiselt naise alluvatelt. Neist tuli välja hoopis teistsugune pilt: proua produtsent oli tegelikult jõhkardlik ja kohutava ütlemisega mõrd ning lehes ilmunud kiidulaul oli töötajate seisukohalt pehmelt öeldes nõme.
Suur osa noist kommentaaridest ei kannata trükimusta, aga seal oli ka taolisi: „Need, kes kuulusid tema väljavalitute seltskonda, võisid tundide kaupa lõunat pidada ja šoppamas käia“, „Kõik need aastad on ta inimestest lihtsalt üle rullinud...“ jne. Räägiti ka ühest naisterahvast, kes nägevat veel nüüd, kümme aastat pärast telejaamast lahkumist unes košmaare. Nii, et elu nagu filmis „Saatan kannab Pradat“.
Ühelt poolt kinnitab see lugu veelkord, et netikommentaaride ajast alates ei jää enam ükski konflikt nelja seina vahele ning jõuab avalikkuse ette kõige ebasobivamal hetkel. Teiselt poolt näitab see, kui otsene ja võimas on juhtide mõju inimese psüühikale. Sellepoolest sarnaneb õhkkond igas kontoris vägagi gorillakarjale: alluvad jälgivad äärmiselt tähelepanelikult karja juhi iga sammu. Veel enam – isegi iga tema näoilmet, sest see on maailma parim ellujäämise strateegia igas kollektiivis. Selle tulemusena lihtsalt on nii, et alluvad tunnevad juhti, sealhulgas tema nõrkusi ja veidrusi, kindlalt paremini kui juht ise.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele