Kaks nippi, kuidas endale nõu anda ja üks trikk, kuidas kiita

1. Pane kirja üks probleem, teema, milles tahaksid selgust, nõu saada. Kujuta nüüd ette, et sul on erakordne võimalus küsida nõu just nendelt inimestelt, keda sa pead kõige targemateks, kogenenumateks, hoolivamateks jne. Olgu selleks sinu isa, ema, Lennart Meri, Napoleon, Elizabeth Gilbert, Kennedy, vanaisa jne. 4-5 inimest.

Kirjuta need üles. Ja nüüd kirjuta järele – millist nõu see konkreetne inimene sulle annaks?

Näiteks mõlgub mul mõttes üks pöörane idee. Siis ütleb Napoleon – „Võimatu on ainult rumalate sõnastikus“, vanaisa – „Jah, aga ära enne vanasse kaevu sülita“, Lennart Meri –„Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“ ja Elizabeth Gilbert „Püüa oma geenius kinni, ta käib sul ainult aeg-ajalt külas“ (Gilbertil on tore teooria, et geenius, mis lubab meil luua, on midagi, mis asub meist väljaspool. Siis pole meil ka kohustust luua).Head nõuanded kõik, kas pole? Ning kummalisel kombel hakkab idee nagu selgemaks minema.

2. Teine tore viis endale nõu andmiseks on kujutada ette, et oled 100 aastane. Elu näinud, kogenud, sa tead, millest räägid. Mis nõus sa oma nooremale versioonile annaksid? „Ära kiirusta“? „Kannatust“? Või hoopis „Carpe diem“ ehk haara sarvist ja hakka tegutsema?

3. Ja nüüd veel üks trikk. Kui tahad ennast mõõdutundetult kiita, aga tundub, et „mis nüüd mina“ jne, siis mana silme ette inimene, kes sulle kohustavalt meeldib.

Ja kiida teda, nii, et on kohe tunda ja kuulda, kas avalikult või endamisi. Ja salamahti pea meeles, et kaunis sageli on sellisel puhul tegemist projektsiooniga ehk sa kannad teisele inimesele üle need omadused, mida sa enda juurde kõige enam hindad. Selline sa just oledki! 

 

Autor: Lemmi Kann, Raimo Ülavere