Autor: Rivo Sarapik • 5. juuli 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Evelyn Sepp, riigikogu liige

Ma ei julge teha vähimalgi määral järeldust naiste-meeste palgaerinevuste vähenemise kohta. See on enamasti äärmiselt jäik ja väga aeglaselt muutuv näitaja. Ja mis peamine, see ei muutu iseenesest. Seletus seisneb ilmselt selles, et viimase paari aasta jooksul on mehed kaotanud tööturul enim positsioone - ühelt poolt on nende töökohti oluliselt enam kadunud ning teisalt pole naiste madala palgaga töökohti seevastu nii palju kadunud. Sellest ka selline artimeetilise ühtlustumise trend, mis aga ei ilmesta vähimalgi määral segregatsiooni vähenemist nn naiste ja meeste tööde vahel või ka sektorisiseseid palgaerinevusi.

Samuti pole mingeid märke sellest, et naiste osakaal oleks suurenenud juhtivatel kõrgepalgalistel ametikohtadel.

Käimasolev majanduskriis on näidanud valusalt kätte veel ühe tõsiasja - naised on selles osutunud tööturul pisut paindlikumaks kui mehed, mis aga iseenesest pole õigustus eelnimetatud fundamentaalsete probleemide eiramiseks või nendega tegelemisest loobumiseks.

See paindlikkus tähendab sageli kaugelt alla oma kvalifikatsiooni töötamist ja mitme madalapalgalise töökoha pidamist, mis naiste tööhõivet iseloomustab ilmselt enam kui meeste oma.Mida oskavad naised halvemini kui mehed?

Tegelikult mitte midagi. Haridusnäitajad on naistel oluliselt kõrgemad, perekohustusi täidavad Eesti naised olulisel määral enam kui Eesti mehed.

Kui millestki puudu jääb, siis nõudlikkusest tööandja suhtes palgaläbirääkimistel. Kõik muu on kinni hoiakutes, millel pole loodusega mitte midagi pistmist.