Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
ARVAMUS: kaalul on Eesti maine
Jaanuarist jõustus Eestis uus hasartmänguseadus, mis reformib hasartmängude korraldamist. Vastuolulisimad muudatused puudutavad interneti kaudu hasartmänguteenust pakkuvaid operaatoreid.
Kokkuvõtlikult peavad kõik interneti kaudu hasartmänguteenust pakkuvad operaatorid teenuse pakkumiseks Eestis taotlema litsentsi ja nende serverid peavad asuma Eestis. Eesti Maksu- ja Tolliametil on õigus nõuda litsentseerimata interneti kaudu hasartmänguteenust pakkuvate operaatorite veebilehtede blokeerimist. Seda ongi tehtud: märtsis sunniti Interneti-ühendust pakkuva üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutajaid (edaspidi ISP) blokeerima Eesti internetikasutajate juurdepääsu 175 hasartmängulehele.
Põhiprobleem seisneb selles, kuidas selline teenuste liikumine vastab ELi reeglitele. Seaduse seletuskirja järgi on seaduse peamine eesmärk rakendada rangemad reeglid hasartmängude mängimisele, et vähendada kahjulikke mõjusid, nt sõltuvus, pettused ja rahapesu. Võttes arvesse füüsiliste kasiinode suurt arvu Eestis ja interneti ebaseadusliku ja potentsiaalselt kahjuliku sisu mõõtmatut kogust, on lihtne mõista, et tegelik põhjus on miski muu kui hasartmängudest huvitatud inimeste kaitsmine. On väidetud, et selleks on eelarvepoliitika (operaatorid on kohustatud maksma 3% hasartmängumaksu) ning siseriiklike operaatorite aitamine, muutes Eesti turu ligipääsetavuse välismaistele hasartmänguteenuse operaatoritele raskemaks.
Piirangud hasartmängude mängimisele on ELis lubatud (mõnes riigis on hasartmängud ka riigi monopol). Ent on oluline, milliseid meetmeid riigid võivad selleks kasutusele võtta. Kas tõesti on proportsionaalne blokeerida mingi osa internetist, et vähendada internetis hasartmängude mängimise negatiivseid mõjusid?
Tasub heita pilk mujale.
2006 võttis Itaalia valitsus vastu seaduse, mis sundis blokeerima juurdepääsu hasartmänguteenuse operaatoritele, kellel puudus teenuse osutamiseks vastav luba. 2007 esitas üks Malta interneti teel hasartmänguteenust pakkuv operaator hagi Itaalia ISP vastu väitega, et juurdepääsu blokeerimine on vastuolus EL reeglitega. Pisa tsiviilkohus kinnitaski kohtuasjas (Puntocasino vs C.S. Info), et seadus ei vasta ELi reeglitele, ja tühistas määruse, millega kohustati nimetatud ISPd veebilehte blokeerima.
Sarnase seaduse üle on arutletud ka Rootsis. 2008 avaldas valitsus uuringu, mis puudutas hasartmängude rangemat reguleerimist. Uuring tegi muuhulgas ettepaneku, et Rootsi peaks kehtestama litsentseerimata hasartmängude veebilehtede ISP-blokeerimise süsteemi. Ettepanek sai karmi kriitika osaliseks, seda esmajoones Rootsi Posti- ja Telekommunikatsiooniagentuurilt, ja Rootsi hasartmänguseadust ei muutnud.
Kui hasartmänge peetakse piisavaks põhjuseks veebilehtede blokeerimiseks, võib tekkida küsimus, milline võib olla järgmine blokeeritav valdkond. Seda arengut on oluline jälgida, vältimaks sellise ühiskonna teket, kus internetti tsenseeritakse ja demokraatia nõrgeneb.
Meie arvates on ilmne, et ISP-blokeering ei ole proportsionaalne eesmärgiga kaitsta inimesi hasartmängude negatiivsete mõjude eest. Riik peab muidugi makse korjama, et avalikku sektorit finantseerida, kuid riigi eelarvepoliitika peaks siiski olema selge ja maksude kogumiseks võetud meetmeid ei tohi peita teiste eesmärkide taha. Vaba, paindliku ja liberaalse majanduse maine säilitamise peaks Eesti seetõttu loobuma ISP-blokeeringust ja pigem edendama, kui keelama teenuste vaba liikumist.
Autor: Lemmi Kann, Evelin Pärn-Lee, Johan Maunsbach
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele