Kas Teie sõiduki kasutusrent on ikka kasutusrent?

Kuigi võlaõigusseadus ei erista liisingulepingute puhul kasutus- ja kapitalirendilepinguid, tehakse praktikas nendel kahel lepinguliigil siiski selget vahet.

Ometi tuleb ühe Eesti liisinguturgu jõuliselt ning edukalt vallutava liisinguandja kasutusrendi tingimusi lugedes tõdeda, et kasutusrendi nime all väljareklaamitav leping ei vasta kasutusrendi tunnustele.

Liisingulepingu mõiste on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 361, mille kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

VÕS-i kommentaaride kohaselt nimetatakse kapitalirendilepinguks sellist liisingulepingut, mille puhul läheb liisinguperioodi lõppedes liisingueseme omandiõigus üle liisinguvõtjale või tekib liisinguvõtjal kohustus vara kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada. Seega on kapitalirendilepingule omaseks tunnuseks liisinguvõtja kohustus perioodi lõpus vara omandada. Kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga on tegemist juhul, kui lepingust ei tulene liisinguvõtja kohustust liisinguese (nt sõiduk) liisinguperioodi lõppedes omandada, kuigi reeglina väljaostu õigus kokkulepitud hinna eest siiski on.

Vaatamata sellele võib Eesti turul tegutseva liisinguandja üldtingimustest ootamatult leida, et kasutusrendi nime all pakutav teenus ei vasta kasutusrendi olemusele. Nimelt nähtub kolme erinevasse üldtingimuste punkti peidetust, et sisuliselt on liisinguvõtjal pakutava nn kasutusrendi puhul kohustus (mitte õigus) liisinguese välja osta.

Esiteks on tingimustesse märgitud kasutusrendile omane punkt - liisinguvõtja eesõigus jääkväärtuse eest välja osta. Seejärel aga, kui liisinguandja ei soovi ostueesõigust kasutada, on ta üllatuslikult kohustatud omal kulul leidma kolmanda isiku, kes liisingueseme välja ostab. Veelgi enam - kui ta seda kohustust ei täida, kohustub ta liisingueseme tagastama ja liisinguandjal on õigus müüa see ise kolmandale isikule, nõudes liisinguvõtjalt müügihinna ja kokkulepitud jääkväärtuse vahe hüvitamist.

Seega kannab liisinguvõtja kõiki liisinguperioodi jooksul liisingueseme väärtuse muutuse riske, ja seda vaatamata kasutusrendile omase läbisõidupiirangu kokkuleppele liisingulepingus, mille ainus eesmärk on ju maandada liisinguandja riski ja tagada, et kokkulepitud jääkväärtus vastaks liisinguperioodi lõppedes auto turuväärtusele.

On üldteada, et enamasti ei loe liisinguvõtjad näiteks auto liisimisel üldtingimusi läbi – tehakse vaid valik kasutus- või kapitalirendi kasuks. Seega, pakkudes kasutusrendi nime all varjatult kasutusrendile mitteomaseid tingimusi, eksitab liisinguandja (ja teatud juhtudel endalegi teadmata ka automüüja) liisinguvõtjaid, kellest märkimisväärne osa on ka tarbijad.

Kuna kapitali- ja kasutusrendilepingu eristamisel on ka raamatupidamislik ja maksuõiguslik tähtsus, võib liisinguandja poolt liisinguvõtja lepingu tüübi osas eksitamine tuua liisinguvõtja jaoks kaasa ootamatu maksukohustuse. Nimelt on kasutusrendi puhul maksuõiguslikult tegemist teenuse osutamise lepinguga, mille puhul loetakse käibe tekkimise momendiks iga liisingumakse perioodi möödumist. Müügilepinguga analoogiliselt maksustatava kapitalirendi puhul loetakse käibe tekkimise hetkeks aga hoopis liisingueseme valduse liisinguvõtjale üleminek.

Lähtudes eeltoodust soovitame liisingulepingut sõlmides alati kontrollida, kas Teile pakutav kasutusrent on ikka kasutusrent.

Autor: Lemmi Kann, Pirkka-Marja Põldvere