Autor: Lemmi Kann • 19. aprill 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„2009. aasta 1. jaanuarist muutusid riigilõivumäärad tsiviil- ja halduskohtumenetluses viiekordseks. Kõrged riigilõivud ei saa olla tõhusad, kui need piiravad igaühel oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse pöördumist. Liigselt kõrged riigilõivumäärad on saanud takistuseks põhiseaduses sätestatud tõhusa õiguskaitse teostamisel,“ ütles Seppik.

Tema sõnul oli eelnõu algatamise eesmärgiks tõhustada õiguskaitset ja õiguse realiseerimist läbi riigilõivumäärade vähendamise.

Seppik ütles, et riigikohtu hinnangul kätkeb kohtusse pöördumise riigilõivude tõstmine endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele.

„Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on,“ märkis ta. „Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga,“ lisas Seppik.

Seppik märkis, et kõrged riigilõivud võimaldavad õiguskaitset vaid neile, kes on võimelised seda maksma.

„Võrdne kohtlemine ja tõhus õiguskaitse on tagatud vaid juhul, kui kohtusse pöördumine on võimalikuks tehtud kõigile,“ selgitas ta.„Samuti on põhjendamatult kõrgete riigilõivumäärade näol tegemist varjatud maksukoormuse tõusuga. Riigi tulud peavad laekuma eeskätt maksude, mitte riigilõivude näol,“ rõhutas Seppik.