Tegutsedes ligi 20 aastat ettevõtjana, finantsjuhina ja konsultandina, olen kohanud paljusid ettevõtte juhte, kes usuvad, et kui nad teaksid toote või teenuse tegelikku ja täpset omahinda (ehk soetusmaksumust), siis oleks võimalik teha paremaid juhtimisotsuseid, edukamalt osaleda pakkumiskonkurssidel (turul) ning selle abil küllalt hästi mõjutada jooksva perioodi kasumi suurust.
Kuigi minult kui konsultandilt on palutud abi täpse omahinna väljaarvutamisel, ei ole ma seda tavaliselt teinud, vaid olen aidanud ettevõttel kriisist väljuda teisi meetodeid kasutades. Miks nii?
Asi on selles, et paljudel juhtudel võivad ühe täpselt väljaarvutatud omahinna alusel tehtud otsused viia ettevõtte veel sügavamasse kriisi. See võib kergesti juhtuda, kui valmistatakse mitut erinevat toodet või pakutakse erinevaid teenuseid. Sellisel puhul võib üks täpselt väljaarvutatud omahind osutuda ebasobivaks ja selle alusel kuluinformatsiooni tõlgendamine võib olla ebaõige. Omahinna arvutamine ja selle tõlgendamine on keeruline igas ettevõttes, eriti valusalt maksab valetõlgendus aga kätte kiiresti muutuvas (eriti aga halvenevas) ärikeskkonnas ja konkurentsitihedas turusituatsioonis.
Sageli juhtub, et probleem kulude ja omahinna tõlgendamises avastatakse alles siis, kui omanik on loodetud dividendide asemel pidanud tõdema, et ettevõte nõuab kahjumi katmiseks ja äritegevuse jätkamiseks lisainvesteeringut. Siis tekibki küsimus: kuhu kadus kasum? Milles on sellisel juhul probleem – kas raamatupidamises ei osatud küllalt täpselt arvutusi teha või ei olnud tegemist õige (tegeliku) omahinnaga? Kuidas siis oleks võimalik vältida ebameeldivaid üllatusi ja millised on olulisemad ohud kuluinformatsiooni, sealhulgas omahinna alusel tehtud otsuste puhul?
Püsikulud omahinna komponendina
Kui arvutatud toote või teenuse omahind sisaldab püsikulusid ehk siis tegemist on koguomahinnaga (total costs = variable costs + fixed costs), peab sellise omahinna kasutamisel alati olema äärmiselt ettevaatlik. Püsikulude puhul peab meeles pidama, et probleem ei ole mitte suurtes kuludes ja „kulude juhtimises“ (või vähendamises) ning täpses toote omahinna arvutamises, vaid põhiprobleem on hoopis tulude ja selle kaudu efektiivsuse suurendamises. Püsivad kulud vähemalt lühiajalises perspektiivis „on ju niikuinii“.
Tegevused, mis nõuavad rohkem aega
Mida enam väikesearvulisi ja keerulisi (aja- ja tegevusmahukaid) tooteid ja teenuseid tootmisse võetakse, seda enam kasvavad toetus- ja üldkulud. Seetõttu võivad näiliselt kasvada ka suurearvuliste toodete kulud. Kuna üldkulude hulk suureneb, kulude jaotamise aluseks on aga toodete arv, siis seovad suuremahulised tooted sellise arvutusmeetodi puhul suurema osa üldkulusid. Sellise arvutusmeetodi puhul suurearvuliste toodete kasumlikkus näiliselt väheneb.
Ettevõtte erinevad osad ja nende roll kulude tekitamises
Ettevõttes tuleb kuluinformatsiooni koguda ja töödelda nii, et oleks võimalik eraldi arvestada kulud erinevate ressursse tarbivate tegevustasandite (osakondade) kohta, lisaks tasandite kaupa arvestusele ka nendel tasanditel tehtavate tegevuste ja toodete kaupa. Hierarhia annab juhtidele struktureeritud arusaama tegevuste ja nende ressursivajaduse suhte kohta. Oluline oleks välja tuua ka üldjuhtimiskulud, sest need ei sõltu üldjuhul toodete ja teenuste hulgast. Kõikide kulude jaotamine tootmisosakondadele ja sealt tooteühikutesse tekitab eksliku mulje, et kulud sõltuvalt ühikute hulgast või juhtimiskulud sõltuvad tootmisosakonna tegevustest.
Majanduslangusest tekkinud tootmisvõimsuste alakoormatus
Üheks probleemiks võib saada ka kasutamata võimsuste kulu kajastamine kuluanalüüsides. Sellise kasutamata ressursi maksumust tuleks vaadelda kui eraldi juhtimiskulu ning kajastada perioodikuluna, st mitte lülitada toodete või teenuste omahinda. Tootmisvõimsusega seotud kulude tootmisomahinna sisse arvutamine põhjustab tootmiskulude korrapäratut kõikumist tootmismahu muutudes, mis hägustab saadavat informatsiooni ning lisaks võib viia “surmaspiraalini”.
Infotehnoloogia kasutamine reaalajas kuluinfo saamiseks
Kui sageli peaks ühiku omahinda arvutama? Tänapäeva arvutustehnika ja tarkvara võimaldavad ettevõttes toimuva kohta informatsiooni saada praktiliselt reaalajas. Kuigi need võimalused on mõnikord väga kasulikud, peidavad nad ka endas ohtu – võivad hoopiski osutuda valeinformatsiooniks.
Raamatupidamise aastaaruande tarvis arvutatud kulude kasutamine juhtimisotsustes
Üheks enamlevinud probleemiks, eriti just väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul, võib pidada püüdu kasutada aastaaruande koostamise tarvis kogutud kuluinformatsiooni ettevõtte juhtimisotsustes. Tootmisettevõtete finantsarvestuses kasutatavad omahinna arvestussüsteemid ei ole loodud mitte tootmiskulude täpseks mõõtmiseks ja selgitamiseks, millise tegevuse või toote/teenusega on ressursikasutus seotud, vaid bilansis varude hindamiseks. Finantsarvestuses kasutatav omahind, lisaks sellele, et seal on segamini nii muutuvad kui ka püsivad kulud, sisaldab ainult tootmiskulusid, kuid ei kajasta kulusid kogu väärtusahela lõikes.
Kokkuvõte
Ükski omahinna arvestamise meetod üksinda ei saa rahuldada kuluarvestussüsteemide ja omahinna arvestusele esitatavaid mitmekesiste funktsioonide nõudeid. Kõik sõltub konkreetsest olukorrast, ettevõttest ja küsimusest, millele mingil hetkel vastust otsitakse.
Seega on kulude ja omahinna maailm märksa keerukam ja huvitavam, kui esimesel pilgul tundub. Iga firma peab välja töötama endale vajalikud kuluarvestuse meetodid, mis on nende konkreetsete toodete/teenuste ja tootmisprotsessi puhul põhjendatud, vajalikud ja ka kindlasti juhtidele arusaadavad.
Autor: Lemmi Kann, Ülle Pärl
Seotud lood
Infopanga võlaregister on viimase nelja kuu jooksul aidanud ettevõtetel võlglastelt tagasi saada keskmiselt 47% võlgadest ja augustis tõusis see näitaja koguni 79%-ni.