Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri sõnul ei ole tänane olukord riigilõivudega normaalne ja tuleb uuesti komplekselt üles võtta.
"Isiklikult olen seisukohal, et õigusemõistmise kättesaadavust saab ja tuleb igal juhul parandada riigilõivumäärade diferentseerituma ja paindlikuma regulatsiooni kehtestamise kaudu," ütles Vaher raamatupidaja.ee-le.
Vaher märkis, et samale seisukohale asus õiguskomisjon ka oma vastuskirjas Riigikohtule.
"Kuna riigilõivude teema on otseselt seotud eelarve tasakaalu küsimustega, siis peab initsiatiiv aruteluks tulema Vabariigi Valitsuselt," lisas õiguskomisjoni esimees.
Loe Riigikogu õigsukomisjoni arvamust tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 31 lg 2 ja 3 koostoimes riigilõivuseaduse lisaga 1 vastavusest põhiseadusele: 1. Vaidlustatud TsMS § 131 lõiked 2 ja 3 kehtivad olemasolevas sõnastuses alates 01.01.2006, kui jõustus kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik. 01.01.2009 jõustunud TsMS muudatustega on muutunud üksnes hagihinna minimaalsuurus varasemalt 20 000 kroonilt praegu kehtivale 25 000 kroonile.
Riigilõivu tõstmine oli vajalik, et tasandada vahet tsiviilasja lahendamise kulude ja sellelt tasutava riigilõivu vahel. Varemkehtinud riigilõivumäär ei katnud kohtuasja lahendamise kulusid. Keskmise tsiviilasja lahendamise hind 2007. aastal oli justiitsministeeriumi hinnangul vähemalt 5000 krooni. Asja lahendamise hind hõlmab endas kulusid personalile ja majandamisele (postiteenused, büroopinna üür, kontoritarvikud, IT kulud).TsMS § 131 lõiget 3 muudetud ei ole.
01.01.2006.a. jõustunud uue TsMS-ga kujundati põhjalikult ümber kogu tsiviilasja hinna regulatsioon ning muuhulgas seoti juriidilise isiku otsuse kehtetuks tunnistamise ja tühisuse tuvastamise puhul hagihind 1/10 juriidilise isiku netovara suurusega ning nähti ette hagihinna alam- ja ülempiir.
Selline lähenemine mittevaralise iseloomuga hagide puhul hagihinna kindlaksmääramisele teenib menetlusökonoomia eesmärki, on kohane vahend eesmärgi saavutamiseks ega ole õiguskomisjoni hinnangul iseenesest vastuolus põhiseadusega. Põhjalikumat käsitlust TsMS § 131 lg 2 ja 3 tekkeloo kohta Riigikogu 10.koosseisu poolt menetletud eenõu 208 SE seletuskiri ega menetluskäik ei sisalda.
2. Riigilõivuseaduse lisa 1 kehtestab riigilõivu täismäärad avalduse esitamise eest tsiviilkohtumenetluses. Praegused riigilõivumäärad kehtestati 10.12.2008.a. Riigikogus vastu võetud ja 01.01.2009.a. jõustunud tsiviilkohtumenetluse ja sellega seotud seaduste muutmise seadusega (eelnõu 194 SE), kuhu need lisati õiguskomisjoni poolt teise lugemise ettevalmistamise etapis kooskõlastatult Vabariigi Valitsusega.2007. a laekus maakohtutele kohtuasjade toimingute riigilõivust 53 872 733 krooni, samas I astme tsiviilkohtumenetlusega seotud tegevuskulud olid hinnanguliselt ca 145 000 000 kr, sh maakohtutel 120 mln kr (kogueelarve 216 mln kr), kohtutele IT teenuseid pakkuva Registrite ja Infosüsteemide Keskusel 20 mln kr (100 mln kr) ning Kohtute Raamatupidamiskeskusel 5 mln kr (7,36 mln kr).
Riigilõivuseaduse lisa 1 muutmise põhjendused olid alljärgnevad:
Summast on maha arvestatud maksekäsumenetluse 2007. a tegevuskulu, mis oli ca 10 mln kr, sh 5 mln personalikulu ja 5 mln majandamiskulu – postiteenused, büroopinna üür, kontoritarvikud.Seega kulus maakohtudel 2007. a ühe tsiviilasja lahendamiseks keskmiselt ca 5000 kr (145 000 000 kr / 31 643 lahendatud tsiviilasja). Samas üle 90% kohtu menetluses olevates tsiviilasjadest moodustavad hagid väärtusega 0 kuni 90 000 kr, millelt hetkel tasutakse riigilõivu alla 5000 kr.Kuna tsiviilkohtumenetluses on riigi/kohtu rolliks õiguskaitse, õigusemõistmise ja õigusrahu pakkumine omavahel kokkuleppele mittejõudnud osapoolte vahel, siis on õigustatud ka nimetatud avaliku teenuse pakkumise eest kuludele vastavat kompensatsiooni küsida.Hetkel katavad riigilõivud 1/3 tsiviilkohtumenetluse tegevuskuludest. Uute riigilõivumäärade rakendamise tulemusel moodustaks alates 2009. a tsiviilkohtumenetlusest maakohtute vahendusel riigieelarvesse laekuv tulu ca 90% maakohtute tsiviilkohtumenetlusele tehtavatest tegevuskuludest.Senisest kõrgemad riigilõivumäärad võivad vähendada läbimõtlematute kaebuste ja avalduste esitamist kohtutele, soodustada vaidluste kohtuvälist ja kokkuleppelist lahendamist ning vähendada seeläbi kohtute töökoormust. Küsimus proportsionaalsusest jääb aga siiski alati hinnanguliseks, sest olenemata suurusest kujutab igasugune kohtutoimingutega seotud riigilõivumäär endast sisuliselt kohtusse pöördumise piirangut.
3. Kokkuvõttes õiguskomisjon möönab, et TsMS § 131 lõiked 2 ja 3 ning RlvS lisa 1 oma koostoimes võivad tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse tõttu osutuda praktikas vastuolus olevaks põhiseaduse § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse, tekitades koostoimes ebaproportsionaalse piirangu, kuid seda mitte absoluutselt vaid sõltuvalt konkreetse vaidluse subjektidest ja sisust.
Õiguskomisjon on seisukohal, et erinevates kohtumenetlustes kehtestatud riigilõivude teema vajab põhjalikumat analüüsi ning tõenäoliselt ka diferentseeritumat lähenemist.
Taust15. detsembril tunnistas Riigikohus riigilõivuseaduse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles nähakse ette kohustust tasuda tsiviilasjalt hinnaga kuni 1 000 000 krooni riigilõivu 75 000 krooni.