• 11.12.09, 13:17
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Akadeemik Uno Merestet meenutades 

Eesti Wabariigi ajal sündinud ja Stalini ajal täiskasvanuks saanud ning taasiseseisvunud Eestis suurmehena meie südametesse jäädvustunud  Uno Mereste on lahkunud.
Kohtusime professor Merestega esmakordselt 1988 aastal, kui tulin Rootsist Eesti kohta raportit kirjutama. Soovisin Merestet intervjueerida. Vastutasuks lubasin järgmisel päeval õpetada tema üliõpilastele majandusanalüüsi. Nii meie koostöö algas, kohe esimesest kohtumisest.
Järgmine koostöö sündis meie vahel siis, kui 1991. aastal panime kokku Stockholmi Ülikooli magistriprogrammi panganduse ja rahanduse alal kümnele noorele eesti majandusteadlasele, kellest enamus olid professor Mereste üliõpilased või tema teadusliku koolkonna liikmed. Nii mõnedki neist on tänase Eesti majanduse tipptegijad.Kohtusime taas 1992, kui palusin professori abi Eesti Raamatupidamise Toimkonna ümberkorraldamisel ja kutsusin teda liikmeks. Ta tuligi ja oli liige 1993-1995.Raamatupidamise seaduse kirjutamine oli kirglik protsess, mille käigus jäin mõnikord hätta nõukogudeaegse keelesurve ees. Mäletan, et osa spetsialiste püüdis läbi suruda niisugust sõna nagu ”kulutus”, mida pidasin köögikeeleks.Kaitsesin oma seisukohti väitega, et Euroopas on kolm sõnapaari – tulu/kulu, varad/kohustused ja sissemakse/väljamakse ning seega on selge, kas tehingut kajastatakse kasumiaruandes, bilansis või rahavoogude aruandes. Siis ütles professor Mereste oma kuulsa naeratuse saatel: ,,Kui Te loete minu 1983. aastal välja antud raamatut, siis veendute, et Teil on õigus”.
Merestel oli julgust, sõnades ja tegudes kuuluda Euroopsasse ka sügaval nõukogude ajal. Ta ei unustanud naeratada ka kõige karmimas võitluses rumaluse või tagurlusega.
Tegime ka koostööd oma raha loomise protsessis ning esimese kommertspankade raamatupidamise juhendi kirjutamisel.  Tänu Uno Merestele ja August Jalakasele sai eesti kroon võimalikuks.Viimati kohtasin akadeemik Merestet 2001. aastal. Kuid teadmine, et ta on siinsamas, meie lähedal ning võimaldab meil osa saada oma särast ja tarkusest, mõjus turvaliselt selles pinnapealsuse poole tüürivas ühiskonnas.Seda võimalust pole enam. Oleme kaotanud igavikule märkimisväärse osa oma mentaalsest raudvarast, ühe viimastest suurtest riigi- ja aatemeestest. Kas sirgub Mereste koolkonnast väärilisi mantlipärijaid? Või on see missioon, millele Mereste pühendas oma elu, meie tänastele tublidele meestele ja naistele liiga raske?Sügava kummardusega   
 
Autor: Lemmi Kann, Rita Maris Ilisson

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele