Üha enam satuvad kahjumeid teeninud äriühingud vastuollu äriseadustikuga sätestatud netovara suuruse nõuetega. Kuna äriregister reageerib nõuete rikkumisele aina operatiivsemalt nõudes netovara taastamist või ühingu likvideerimist, tuleb omanikel omakapitali suurendamiseks kiire lahendus leida, kirjutab KPMG Balticsi vannutatud audiitor Indrek Alliksaar.
Allutatud laenu mõju netovarale
Paljud ettevõtjad ja nõustajad on kursis Soomes ja mujalgi kasutatava võimalusega taastada netovara allutatud laenu abil. Kuna Eesti on tuntud oma liberaalsuse poolest, siis on nii mõnigi nõustaja võtnud seisukoha, et allutatud laenudega netovara nõuete täitmine on ka Eestis vaid vormistamise küsimus. Arvatakse, et lepingu ”õige” sõnastus tagab võla ümberklassifitseerimise omakapitali komponendiks ja probleem laheneb.Kahjuks jäetakse tähelepanuta asjaolu, mis muudab allutatud laenu kasutamise netovara taastamise eesmärgil probleemseks või isegi kasutuks. Nimelt puudub äriseadustikus säte, mis kehtestaks reeglid nõutava netovara arvutamisele. Seetõttu tuleb netovara nõude täitmise kontrollimisel lähtuda finantsaruannetest, mille koostamise aluseks finantsarvestuse põhimõtted.Laenu kajastamine omakapitali osana tuginedes Eesti heale raamatupidamistavale või Rahvusvahelistel finantsaruandluse standarditele (IFRS) on üsna lootusetu üritus. Nimelt sätestab Raamatupidamise Toimkonna juhend nr 3 Finantsinstrumendid, et kui finantsinstrumendi emiteerijal lasub instrumendist tulenevalt lepinguline kohustus maksta instrumendi valdajale kokkulepitud ulatuses raha või muid finantsvarasid, tuleb instrumenti kajastada kui finantskohustust. Ehk teisisõnu tuleb kokkulepe, mille kohaselt on raamatupidamiskohuslasel kohustus maksta raha, kajastada kohustusena.Samad põhimõtted on detailsemalt sätestatud Rahvusvahelises raamatupidamisstandardis (IAS) nr 32, mis rakendub IFRS kasutajatele. See tähendab, et laenulepingu täiendamine allutatud laenule omaste tingimuslike elementidega, nagu näiteks teiste kreeditoride eelisõigus nõuete rahuldamisel või laenu tagasi maksmine vaid omakapitali taastumisel, ei muuda lepingu klassifitseerimist raamatupidamises.Laen või nõudest loobumine?
Kirjeldatud raamatupidamispõhimõtetest tulenevad kitsendused viivad selleni, et laenulepingu omakapitali komponendina kajastamiseks tuleb laenulepingut muuta niivõrd, et tegemist ei ole enam laenulepinguga, vaid pigem nõudest loobumise või muu kokkuleppega. On ju laenulepingu üheks peamiseks tunnuseks laenusaaja poolt võetud kohustus tagastada saadud rahasumma.Kui kõik laenusaaja poolsed põhiosa või intresside maksmise kohustused on lepingust eemaldatud, siis tekib omakorda küsimus, miks peaks rahasumma saanud ühingu juhatus raha finantsseisu paranemisel või muudel asjaoludel tagastama. Tõenäoliselt suudavad omanikest finantseerijad mõjutada juhatust tagasimakset sooritama, kuid kui ühing teeb väljamakseid, mille sooritamise kohustus tal puudub, siis kaasnevad sellega omakorda uued probleemid.Esiteks tekib küsimus, kas juhatus tegutses kohustuse puudumisel tagasimakset tehes äriühingu huvides, teiseks puudub selgus selles, kuidas väljamakset maksustamisel käsitleda. Ilmselgelt leiab kirjeldatud olukorra puhul mitmeid argumente, mis võimaldaksid väita, et väljamakse võiks klassifitseerida dividendiks või ka ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks. Selline käsitlus tooks omakorda kaasa väljamakse maksustamise tulumaksuga.Kokkuvõtteks tahaks rõhutada, et ka raskes seisus peaksid ettevõtjad säilitama kriitikameele ning tegema vahet, kas uppujale visatakse nõustajate poolt päästerõngas või tinavöö. Allutatud laenu võib edukalt kasutada kreeditoride kindlustunde suurendamiseks ja ühingu finantseerimiseks, kuid seni kuni seadusi ei täiendata, ei ole see lahenduseks äriseadustikus nõutud netovara taastamisel. Pigem peaksid hätta sattunud ettevõtjad kaaluma osa-või aktsiakapitali suurendamist suure ülekursiga ning aktsiate või osade eest tasumisel kasutama tasaarvestust omanike nõuetega.Selline lahendus on ennustavate tagajärgedega ning võimaldab hiljem omanikele tulumaksuvabade väljamaksete tegemist osa- või aktsiakapitali vähendamise teel.
Autor: Lemmi Kann, Indrek Alliksaar
Seotud lood
Tänu tehnoloogia ja panganduse kiirele arengule on eestlased harjunud sellega, et nende maksed jõuavad ühest pangast teise vaid mõne sekundiga. Ligikaudu 90% kõigist maksetest Eestis toimuvad välkmaksetena. Ent aeg-ajalt võib juhtuda, et peame ootama tunde või isegi päevi, enne kui makse liigub soovitud suunas. Selliste olukordade vältimiseks saab maksja ise palju ära teha, kirjutab Coop Pangaärikliendi igapäevapanganduse juht Erje Mettas.