Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Veelkord igavese maksuvõla teemal
Viimasel ajal on avalikkuses tavapärasest mõnevõrra laiemat kõlapinda pälvinud maksuvõlgade ja nende sissenõudmisega seonduv. Üheks põhjuseks on 9. septembril avalikustatud Riigikontrolli aruanne Riigikogule Maksu- ja Tolliameti tegevuse kohta maksuvõlgade menetlemisel ja sissenõudmisel, milles maksuhalduri haldussuutlikkusele selles vallas anti pehmelt öeldes etteheitev hinnang.
Riigikontrolli kommentaari kohaselt puudub praegu igasugune kindlus, et isegi juhul kui kavandatud maksuvõlgade sissenõudmise haldussuutlikkust parandavad infotehnoloogilised arendused valmivad, saaksid sissenõudmisega tegelevad maksuhalduri ametnikud hakkama neile langeva töökoormusega ning edaspidine töö kulgeks tõepoolest nii sujuvalt, nagu Maksu- ja Tolliameti peadirektor Riigikontrollile antud vastuses lootust avaldas.
Teiseks tuleb ära märkida Maksu- ja Tolliameti poolt 20. oktoobril 2009. a avaldatud pressiteade, mille kohaselt kasvas hoolimata võlgnike arvu vähenemisest käesoleva aasta kolmandas kvartalis maksuvõlgade kogusumma tervelt 500 miljoni krooni võrra. Maksuvõlgade koondsumma oli kolmanda kvartali lõpuks 6,1 miljardit krooni, millest ühe miljardi moodustasid pankrotistunud isikute maksuvõlad, 400 miljonit ajatatud maksuvõlad ning 500 miljonit surnud ja likvideeritud isikute maksevõlad.Maksu- ja Tolliameti juhtivametnikud on ajakirjandusele antud intervjuudes märkinud, et maksuvõlad praktiliselt ei aegu ning seetõttu on paratamatu, et ebatõenäoliselt laekuvate nõuete osakaal suureneb aastast aastasse. Käesoleva artikli autori arvates tuleks riigil kaaluda käesoleval ajal kehtiva maksuvõla mahakandmise ja kustutamise aluste laiendamist, et ballastiks olevaid lootusetuid maksunõudeid ei peaks pikki aastaid lihtsalt igaks juhuks n-ö sahtli põhjas tallel hoidma.
Mis puudutab eelviidatud maksuhalduri ametnike väidet, et maksuvõlad on sisuliselt igavesed, siis on eeldatavasti silmas peetud Riigikohtu poolt antud tõlgendust maksuintresside ja ühes sellega kogu maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaegade arvestamise kohta.
Nimelt asus Riigikohtu halduskolleegium 18. mail 2006. a kohtuasjas nr 3-3-1-11-06 tehtud otsuses seisukohale, et maksukorralduse seaduses (MKS) maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist, mitte viia see nimetatud tähtaja jooksul lõpule. Riigikohus rõhutas, et teistsugune seisukoht tähendaks, et ka siis, kui maksuhalduri alustatud täitemenetlust jätkatakse kohtutäituri poolt, peab selline mitmeetapiline menetlus lõppema aegumistähtaja jooksul, mis oleks maksuhaldurile ja kohtutäituritele liialt koormav, mõnel juhul aga ka praktiliselt võimatu. Kohtukolleegium rõhutas, et MKS seega sundtäitmise ajalist kestvust aegumisega ei piira, sätestades aegumispiirangu ainult sundtäitmise alustamise osas.
Tegelikult näeb MKS lisaks sundtäitmise aegumistähtaegadele ette veel mitmeid erinevaid aegumistähtaegu, milledega maksuhalduril tuleb maksusummade määramisel ja sissenõudmisel arvestada ning millede möödalaskmisel kaotab Maksu- ja Tolliamet maksuvõla siduvalt kindlaksmääramise ja sissenõudmise õiguse. Esmalt peab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma tähtaegselt määrama ning alles seejärel on võimalik seda sundtäitmise aegumistähtaja jooksul täitetoiminguid sooritades sisse nõudma asuda.
Teatavasti ei teki maksuvõlg mitte maksuotsuse tegemise või kättetoimetamise hetkest, vaid päevast, mil maksu tasumine pidi seaduse või maksuhalduri määrangu kohaselt aset leidma, kuid mille vältel maksukohustuslane mingil põhjusel tasumiskohustust ei täitnud. Maksusumma tasumata jätmise korral saab maksuhaldur selle maksuotsuse või muu haldusaktiga siduvalt kindlaks määrata üldjuhul kolme aasta jooksul, maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise tuvastamise korral kuue aasta vältel. Aegumistähtaega hakatakse seejuures arvestama selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Maksusumma määramise aegumise kindlakstegemiseks tuleb niisiis arvestada võlasumma kujunemist kõigi asjassepuutuvate maksudeklaratsioonide seaduses sätestatud esitamistähtaegade järgi.
Selliste maksukohustuse puhul, millega seoses ei ole seadusandja ette näinud maksudeklaratsiooni esitamise kohustust (näiteks maamaks ja raskeveokimaks), on maksusumma määramise aegumistähtaeg kõigest üks aasta ning seda arvestatakse alates maksukohustuse tekkimise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Tõsi küll – kui maksusumma jäi määramata või määrati valesti maksukohustuslase poolt talle seadusega pandud kohustuste täitmatajätmise või mittenõuetekohase täitmise tõttu, pikeneb määramise aegumistähtaeg nelja aastani.
Pärast maksusumma määramise aegumistähtaja möödumist kaotab maksuhaldur maksusumma haldusaktiga määramise õiguse ning seetõttu tuleb seaduse alusel tekkinud, kuid aegumistähtaja jooksul siduvalt kindlaks määramata jäetud maksuvõlg igal juhul kustutada. Samas tuleb muidugi silmas pidada, et maksusumma määramise aegumine peatub tervel real seadusega kindlaksmääratud juhtudel, näiteks maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjoni tulemuste põhjal maksuotsuse kättetoimetamise päevani jne. Kui maksuhalduril õnnestub maksusumma määrata seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, on tal võimalik seda sundkorras sisse nõudma asuda, kui maksukohustuslane summat vabatahtlikult määratud tähtpäevaks ei tasu.
Siinkohal tuleb tagasi tulla eelpool juba kõneaineks olnud maksusumma sundtäitmise aegumistähtaja juurde, mille pikkuseks on seaduse kohaselt seitse aastat. Tähtaja kulgemise algust arvestatakse maksukohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist, maksuotsuse või vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma puhul nimetatud otsuste kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.
Eeltoodust tulenevalt piisab maksuhalduril seitsmeaastase aegumistähtaja jooksul üksnes ühe seaduses loetletud täitetoimingu sooritamisest (näiteks pankadele võlgniku pangakontode arestimiseks korralduse andmisest), et saavutada olukord, kus edasise sundtäitmise osas enam ajalisi piiranguid ei ole.Lisaks katkestavad sundtäitmise aegumistähtaja kulgemise seaduses loetletud asjaolud nagu näiteks maksuvõla tasumise ajatamine, pankrotiavalduse esitamine, maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamine jms. Pärast katkemise aluseks oleva asjaolu äralangemist hakatakse seitsmeaastase aegumistähtaja kulgemist arvestama otsast peale aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Seega ei tasuks maksuvõlgnikul eriti loota, et maksuhaldur sedavõrd pika sundtäitmise aegumistähtaja ühtegi täitetoimingut sooritamata niisama mööda laseb ning seeläbi maksuvõla sundtäitmise õiguse kaotab.
Vaadates Maksu- ja Tolliameti poolt avalikustatud maksuvõlgade koondsummat, on selge, et pahatihti ei taga sundtäitmise raames täitetoimingute sooritamine loodetud tulemust ning maksuvõlg jääb võlgniku majanduslikust seisust või muudest asjaoludest tulenevalt ikkagi tasumata. Tihti on võlasumma sissenõudmine lootusetu, kuid seadusest tulenevalt ei ole võimalik selle kustutamine isegi siis, kui õiguslikult ja faktiliselt on ammendunud kõik võimalused selle laekumiseks.
Hetkel kuum
Täpsuse huvides tuleb märkida, et sageli kiputakse omavahel segi ajama maksuvõla mahakandmise ja kustutamise mõisted, mis tegelikkuses ei ole kaugeltki samatähenduslikud. Maksuvõla mahakandmise puhul on tegemist maksuarvestuse korrastamise eesmärgil maksuhalduri poolt tehtava õigusliku tähenduseta reaaltoiminguga, mille käigus eemaldatakse arvestusest kohustused, mille sissenõudmist peetakse sisuliselt lootusetuks.
Samas ei kaasne võla mahakandmisega maksukohustuse lõppemist ning juhul, kui hiljem peaks ilmnema mõni võla sissenõudmist võimaldav asjaolu (näiteks tuvastatakse likvideeritud äriühingu maksukohustuse täitmise eest vastutav kolmas isik), on võimalik maksuvõlg uuesti arvestusse kanda ning alustada selle sissenõudmist. Seevastu maksuvõla kustutamisel on otsene õiguslik tagajärg – maksukohustus ja sellega kaasnevad kõrvalkohustused (näiteks tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud intressi tasumise kohustus) lõppevad ning need kustutatakse arvestusest jäädavalt.
Hetkel näeb maksukorralduse seadus ette, et maksuvõla mahakandmine on juriidilise isiku puhul võimalik viimase pankroti- või likvideerimismenetlusega lõpetamise või likvideerimismenetluseta sundlõpetamise korral, kui puudub maksukohustuse täitmise eest vastutav kolmas isik või sellelt isikult ei ole võimalik maksuvõlga sisse nõuda. Füüsilise isiku maksuvõla mahakandmise alusena nähakse ette tema surm või surnukstunnistamine juhul, kui puudub pärandvara, millele sissenõuet pöörata, või maksuvõla osa, mis ületab inventeeritud pärandvara maksumust, millest on vastavalt pärimisseaduses sätestatule rahuldatud eelmiste järjekohtade nõuded.
Maksuvõla kustutamine seevastu on võimalik üksnes pankrotimenetluses kompromissi tegemiseks või juhul, kui võla sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. Sissenõudmise lootusetuse tõttu võidakse kustutada üksnes füüsilise isiku maksuvõlg.
Seega võib maksuvõlgnike nimekirjas figureerida ka äriregistrist kustutatud äriühinguid, kellede puhul pole maksuhaldur tuvastanud võla tasumise eest vastutavat kolmandat isikut (näiteks juhatuse liiget) või siis ei võimalda vastutava isiku maksejõuetus ka temalt äriühingu maksuvõla tasumist nõuda. Teatud aja möödudes kantakse likvideeritud äriühingu maksuvõlg küll arvestusest maha (näiteks pärast seda, kui on möödunud maksuvõla tasumise eest vastutavale kolmandale isikule maksuvõla sissenõudmiseks tehtava vastutusotsuse tegemise aegumistähtaeg), kuid see ei lõpeta veel mitteeksisteeriva äriühingu maksukohustust. Mahakantud võlgade osas peetakse eraldi arvestust ning neid on võimalik taas n-ö pildile tuua ehk võlaarvestuses kajastada.
Käesoleva artikli autori arvates puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks ei võiks sellises olukorras seaduses ette näha maksuvõla kustutamise võimalust, kuna on ilmne, et sadadesse miljonitesse kroonidesse küündivate lootusetute nõuete puhul nende sissenõudmisega nagunii enam aktiivselt ei tegeleta. Tõenäosus, et mahakandmisele kuuluvate võlasummade puhul mõni neist kunagi mõnelt vastutavalt isikult õnnestub sisse nõuda, on kaduvväike.Kuna hetkel tegeleb üks maksuvõlgade sissenõudmisele spetsialiseerunud Maksu- ja Tolliameti ametnik keskmiselt 3000 - 8000 võlglasega, oleks ametnikel mõistlikum edaspidi keskenduda üksnes nendele isikutele, kellelt on tõepoolest lootust õhukese riigi rahakoti täitmiseks kasvõi mõnigi kroon kätte saada. Just hallatavate võlgnike suur arv on Riigikontrolli hinnangul üheks põhjuseks, miks maksuvõlale ei reageerita maksuhalduri poolt piisavalt kiiresti ning selle sissenõudmisega ei tegeleta järjepidevalt.Seetõttu vääriks maksuvõla mahakandmise ja kustutamise senikehtivate aluste ülevaatamine vähemalt kaalumist.
Autor: Lemmi Kann, Jaak Siim
Enimloetud
2
3
Viimased uudised
Urmas Paet: “Kurjategijad võidavad igal juhul”
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
“Päti raamatupidaja – järelikult ise ka pätt”
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele