Töösuhe põhineb teatavasti töötaja ja tööandja kokkuleppel, mille kohaselt töötaja teeb tööandja juhendamisel tööd ning tööandja maksab töötajale töö eest tasu ja kindlustab ta kokkulepitud või ettenähtud töötingimustega. Neist piiridest võiks ka kollektiivlepingu puhul lähtuda ehk reguleerida tööküsimusi, mis puudutavad eelkõige kogu kollektiivi ja mida ei ole vaja reguleerida individuaalsete lepingutega.
Kollektiivleping on töötajate või töötajate ühingu või liidu ning tööandja või tööandjate ühingu või liidu vabatahtlik kokkulepe, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. Kindlasti aga ei lähe vabatahtlikkuse põhimõttega kokku see, kui teist lepingupoolt millekski kohustatakse või töötüli tekkimise või töörahu katkemisega ähvardatakse.
Kahtlemata ei ole kollektiivlepingute sõlmimises midagi eriskummalist ega ohtlikku, kui seda tehakse läbirääkimiste teel, vastastikuse usalduse ja vajaliku informatsiooni alusel. Läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks kohustab pidama lausa kollektiivlepingu seadus.
Seda tuleks võimaluse korral alustada seitsme päeva jooksul pärast läbirääkimiste algatajalt vastava teate saamist. Kirjaliku teatega koos peab lepingut sõlmida sooviv pool esitama ka lepinguprojekti.