Eelarvamustevabalt Varssavis

Õnneks tekkis mul võimalus minna eelarvamusteta Varssavisse ja avastada enda jaoks selle linna ilu.

Tallinnast väljub otselend Varssavisse - alla kahe tunni ja kohal. Esmapilgul LOT Polish Airlines´i lennukit nähes oli pisut kõhe - lennuk oli nii väike, vaid 48 kohta. Ometi oli see minu elu mugavaim ja parim lend - raputas vähe ja söök oli päris hea, pärast pakuti lausa šokolaadigi.Olen nimelt tohutu lennukisöökide fänn.

Enne reisile minekut leidsin ühest raamatupoest suhteliselt odava, kuid väga hea Varssavi kaardi, kus minu väljavalitud hotelli küll peal polnud, kuid see-eest olid kõik bussi- ja trammiliinid olemas ning suuremad kaubanduskeskused olid ilusti ära märgitud.. Ja see oli juba suur eelis. Nimelt oli mul plaan omal käel nii linna uurida kui ka šoppamas käia. Voltisin kaardi niimoodi kokku, et see võimalikult väike oleks ja samas algus ja lõpp-punkt näha oleks ning asusin lennujaamast teele.

Et olen reisimistel alati ebausklik, ei taha ma kunagi varakult valmis vaadata, kuidas ja kuhu pean minema, ainsa asjana otsin vajalikud numbrid ja aadressid ning ostan kaardi. Kardan alati oma tegevusega midagi ära sõnuda, nii on minu reisimistel alati mitu etappi. Esiteks saada piletid ja läbida ilma sekeldusteta turvakontroll. Teiseks jõuda lennukisse, tõusta õhku ja maanduda, kolmandaks läbida sihtpunkti passikontroll ja kui piirivalve uks on minu seljataga sulgunud, ongi aeg vaatama hakata, kuidas ja kuhu. Minu tavapärane viis selleks on laotada kaart lennujaama põrandale lahti.

Nii tegin ka Varssavis ja hakkasin vaikselt oma leiutatud marsruuti mööda kõndima. Ühe väikebussi juht hõikas mind enda juurde ja poola-vene segakeelt rääkides sain teada, kuhu minna, millise trammi peale istuda, millises peatuses maha minna, et ostukeskusesse jõuda, millise bussiga pärast edasi sõita ja palju üldse bussipilet maksab. See oli vajalik info, kuigi peale pikemat vestlust viis see bussijuht mind koguni ise ostukeskuse juurde ära.

Keelteoskuse suhtes ei maksa sellist vedamist eriti loota. Tänaval võib küsima jäädagi. Kas lennujaamas saab inglise keelega hakkama? Jah. Ostukeskuses? Jah. Tänaval? Mitte eriti. McDonaldsis? Praktliliselt mitte. Harv juhus, kui leiate kellegi noorema inimese, kes inglise keelt mõistab, vene keele oskust ei tasu lootagi. Ilmselt on see suure rahva viga, et võõrkeeli ei räägita. Aga peamine on see, et ei tasu lootust kaotada - kui hätta jääd, siis kuidagi ikka kellegi leiab, kes aidata suudab ja kui muu ei aita, võta takso- see on minu moto. Peab lihtsalt kannatlik olema. Niisama eriti abi pakkuma ei tulda, ka siis mitte kui kaart käes nõutu näoga näiteks bussipeatuses seista. Siit väike mõte ka meile - kas ja kui tihti aitame segaduses turisti?

Ostukeskus aga on otsimist ja ekslemist väärt. Lõpuks ometi mõistan ma neid, kes välismaal šoppamas käivad. Isegi kui hinnad on samad, mis meil (või kohati natuke kallimad), on valik see, mis minule määravaks sai. Tuntud firmade, nagu Terranova, Zara jmt poodides leiab selliseid asju, mis meil vist kunagi müügile ei ilmu. Igatahes nüüd ma tean ja hakkan juba praegu järgmisteks kordadeks raha koguma - šoppamise tulemus on seda väärt.

Mitmetest veidrustest hoolimata mulle see linn meeldib. F.Chopini nimeline lennujaam on kahe terminaliga, kuid piisavalt lihtne ja loogiline ka vähese keeleoskusega reisijale. Keset juunit olid kirsipuud täis punaseid vilju ja kogu linn mattunud rohelusse. Kodulinnas Tallinnas on ka puid ja mitte vähe, kuid ometi ei mõju need millegipärast nii hästi...

Seega, kui tekib mõte minna kuhugi, kus pole käinud ning mis poleks kallis, valige reisisihiks Varssavi. Luban, et te ei pettu. Eelarvamustest on küll raske pääseda - aga minul see õnnestus! Ainult, et... poola keelt ma endiselt suures koguses ei talu- hotellis pidin aja veetmiseks poolakeelset Shreki vaatama...

Autor: Meelike Eenpuu-Villup