Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Mitmekülgne ja väga helde soja
Ida-Aasia
maades nagu Jaapanis või Hiinas esineb vähem südamehaigusi, rinna- ja
eesnäärmevähki, luude haprusmurde ja hõrenemist (osteoporoosi) kui Lääne
ühiskonnas, ka tekitab naiste üleminekuiga vähem probleeme. Uuringud näitavad,
et haiguste riski suurus oleneb reeglina rohkem söögist-joogist ja elulaadist
kui geenidest.
Suureks erinevuseks Ida-Aasia ja Euroopa vahel on fütoöstrogeenide (taimsed ühendid, mis oma ehituselt ja toimelt on inimese östrogeenidega sarnased) esinemine toidus. Aasias saadakse toiduga (põhiliselt sojast) iga päev 20-50 mg fütoöstrogeene, Läänes aga vähem kui 1 milligramm!
Et ka meil oleks vähem südamehaigusi, vähem rinna- ja eesnäärmevähki, vähem osteoporoosist tingitud luumurde ja vähem probleeme naiste üleminekueaga, peaks meie toiduvalikut muutma mitmekülgsemaks ja soja on selleks otstarbeks hea toiduaine.
Fütoöstrogeenid seostuvad samade retseptoritega, millega ühinevad ka inimese enda toodetud östrogeenid. Fütoöstrogeenid jäljendavad östrogeenide toimet, kuid on kordi nõrgema toimega. Soja olulisemad fütoöstrogeenid on isoflavoonide rühma kuuluvad genisteiin ja daidzeiin, mis on nõrgalt östrogeensete omadustega ning antibakteriaalse ja põletikuvastase toimega.
Esmapilgul paradoksaalne, kuid neil ühenditel on ka antiöstrogeenseid omadusi ja sellestki on meile kasu. Sageli pole hea, kui üht muidu väga head asja liiast saab. Nii on ka östrogeene sisaldavate antibeebipillide ja plaastritega — nad tõstavad pikaajalisel kasutamisel vähiriski, sest östrogeenide tase kehas osutub liiga kõrgeks. Kui fütoöstrogeenid täidavad osaliselt muidu tavaliste östrogeenide vastuvõtmiseks mõeldud-sobivad kohad kehas, siis ei pääse pillidest tulev östrogeen, mida keha jaoks vahel veidi palju on, rakkudesse toimetama. Nii on fütoöstrogeenidel vähiriski alandav toime, samas on antibeebipillide toime “reguleeritud” parajaks. Suurimat samalaadsust östrogeeniga omab sojas leiduv fütoöstrogeen genisteiin. Soja on ainus arvestatava isoflavoonide sisaldusega toit inimese dieedis.
Erinevaid taimseid pigmente jaotatakse laias laastus kaheks — karotenoidideks ja flavonoidideks. Karotenoidid (üle 600 erineva) on mitmesugused rasvlahustuvad punased ja kollased pigmendid, mida leidub peamiselt taime lehtedes ja viljades, aga ka näiteks porgandis. Flavonoide on teada üle 4000 ja neid jagatakse tinglikult 13 rühma. Isoflavoo-nid, mida sojas leidub rohkesti, on üks neist kolmeteistkümnest rühmast. Olulise bioaktiivsusega flavonoide nimetatakse bioflavonoidideks või ka vitamiiniks P.
Sojapiim
Isoflavoonide ja ka rasvlahustuvate vitamiinide sisaldus sõltub sojapiima rasvasusest. Normaalses sojapiimas on isoflavoone 96mg/l Väherasvases 42mg/l Rasvavabas 11mg/l Nagu eelnevast on näha, pole väherasvases ja seda enam rasvavabas sojapiimas meile olulisi aineid piisavalt.
Aasia maades on osteoporoos harvaesinev haigus, kuigi kaltsiumi saadakse poole vähem kui meil Eestis ja Põhjamaades ning Kesk-Euroopas. Seega on meie igapäevaselt toidulaualt puudu teatud ained, mis võimaldaks ka meil vähema kaltsiumihulgaga sama head tulemust saada.
Osteoporoosi ravis on tulemusi saadud, kui fütoöstrogeene on kombineeritud kaltsiumi, magneesiumi, tsingi, vitamiinide D, C ja K-ga. See viitab tõsiasjale, et just nimelt neid aineid (või mõnda neist) saame toidust reeglina vähem või vales vahekorras teistega kui osteoporoosi vältimiseks vaja.
Isoflavoonid vähendavad kaltsiumi väljaviimist neerude kaudu. Kui isoflavoone toidus pole, siis on suurem oht, et kaltsium ei lähe luude ülesehitamiseks, vaid ladestub hoopis neeru kaltsifikaadina või moodustuvad kuseteedes kivid.
Hetkel kuum
Kui kaltsiumi võetakse toidulisandina ülemäära palju ja teistest vajalikest ainetest parasjagu puudus on, võib kaltsium luude asemel ladestuda ka veresoonte seintesse. Kaltsiumi kasutust luudes soodustab lisaks östrogeenidele, magneesiumile, tsingile ja vitamiin D veel vitamiin K. Seda vitamiini on sojas, hernes, kapsas, spinatis, kalaõlides ja teda toodab ka peensoole mikrofloora, kuid pidev rasvavaene toit, aspiriini ja antibiootikumide kasutus võib kiiresti tekitada vitamiin K defitsiidi. Seega peab kaltsiumi võtmisel silmas pidama, et ka teised olulised ained, mis eespool loetletud, toidust või ka toidulisandist kätte saaks.
Sojas on vajalik olemas, et kaltsium jõuaks oma õigesse sihtpunkti — luudesse. Näiteks Norra riik soosib Aasia maadest fermenteeritud soja sissevedu, sest loodab seeläbi küllalt laialdaselt levinud osteoporoosi vähendada.
Lisaks vitamiinile K, mis peale kaltsiumi õige kasutuse ka vere hüübimise protsessis osaleb, leidub sojas vitamiini E. Vitamiin E on võimas antioksüdant, reguleerib veresoonte silelihasrakkude paljunemist, vähendab põletikku ning premenstruaalsündroomi. Värskes sojas on ka vitamiini C.
B-rühma vitamiinidest on sojas:
• vitamiin B1 — tugevdab südametegevust ja kesknärvisüsteemi, väldib turseid;• vitamiin B6 — atero-skleroosi ohjamiseks, dermatiitide ja perifeerse neuropaatia vältimiseks.
Mineraalainetest on sojas palju kaaliumi-, magneesiumi-, kaltsiumi- ja fosforiühendeid, mikroelementidest rauda, tsinki, mangaani, vaske ja seleeni.
Kaltsium 348mg/100g sojaubades
Fosfor 603mg/100g sojaubadesKaalium 1607mg/100g sojaubades
Fosforiühendid seovad mürgiseid ühendeid ja viivad need seedekulgla kaudu organismist välja, seepärast soovitatakse sojat ka kiiritustõve ravi juurde. Lisaks on soja hea kaltsiumiallikas ja veel parem kaaliumi- ja magneesiumi allikas. Viimaseid vajab meie süda ja veresoonkond normaalseks tööks.
Sojas on kõrge saponiinide kontsentratsioon. On andmeid, et need ained pidurdavad teatud vähirakkude kasvu, kuna muudavad rakumembraani läbilaskvamaks. Saponiinid seovad sapphappeid sooles, mis tähendab, et uue sapphappe tekkeks peab maks kulutama kolesterooli, mis omakorda tähendab, et verest korjatakse liigset kolesterooli ära. Samamoodi vähendavad ka kiudained kolesteroolitaset. See on kõige loomulikum ja ühtlasi ka kõige parem tee kõrge kolesteroolitaseme langetamiseks!
Palju on vabu radikaale kaupluses või ka koduses külmkapis õhuga kokkupuutes seisnud töödeldud valmistoidus. Mida kauem toit seisab ja mida rohkem on selles mitmesuguseid lisaaineid, seda vähemväärtuslikuks ta muutub. Vabu radikaale peab siduma ka sooles, et meil ei tekiks soolevähki. Saponiinide molekulide kuju soodustab nende võimet püüda vabu radikaale — ehk siis on neil antioksüdantne, rakke kaitsev toime. Lisaks tugevdavad nad immuunvastust. Looduslike antioksüdantide sisaldus on üks põhjustest, miks taimne toit peaks olema meie toidulaual ülekaalus.
Soja on kõige valgurikkam taim, kuivatatud sojaubades on 25-45% valku. Päevas peaks saama valku 50-100 g, kuid see hulk sõltub oluliselt east ja füüsilisest seisundist. Vastsündinud vajavad 2,1-2,3 g valku kehakaalu kilogrammi kohta, täiskasvanud 0,7-1,3 g/kg. Rasedus ja imetamine tõstavad vajaliku minimaalse taseme kuni 7,5-8,0 g/kg päevas.
Valku on vaja rohkem, kui teeme füüsilist tööd või spordime ja kui lihaste mass on suur. Kuid ka vanainimene vajab rohkem valku, vastupidiselt laialt levinud ja pikka aega püsinud arvamusele. Erinevad haigused ja kehvem toitainete omastamine põhjustavad selle, et vanainimene saab endale vajalikud ained kätte suhteliselt suuremast söödud valgu kogusest.
Kuigi taimedest on soja kõige valgurikkam, ei tähenda see loomulikult, et teised valguallikad nagu munad, liha ja piima (kohupiima) peaks oma menüüst välja lülitama. Kõigil neil on oma tugevamad ja nõrgemad küljed ning igal oma unikaalsed omadused ja koostisosad. Keha vajab normaalseks toimetulekuks neid kõiki.
Kui vajate näiteks kõrge valgusisalduse ja madala süsivesikute sisaldusega dieeti, siis on taine sealiha kasulikum kui sojavalk. Taimse valguna on sojavalgu bioväärtus madalam kui loomsetel valkudel — seal pole aminohapete suhe täpselt see, mis inimese kehavalkudel, kuid on parim taimsete valkude seas.
Tera- ja kaunviljade kombineerimisega saab toidu bioväärtust oluliselt tõsta, nt kamajahu segamine hapupiima hulka oli juba meie esivanematele teada ja kogemustel põhinev nipp, tänapäeval on aga hulk võimalusi lisaks tulnud — nt lavaširull sojavõidega või sojajogurt kaeramüsliga. Ka sojavalk koostöös samuti sojas sisalduvate isoflavoonidega langetab kolesterooli taset. See on juba kolmas soja kolesteroolitaset normaliseeriv mehhanism!
Tartu Ülikooli biokeemia instituudi dotsendi TIIU VIHALEMMA loengumaterjalide põhjal
Enimloetud
2
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele