Autor: Taimi Elenurm • 23. aprill 2006

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sigmund Freud on leidnud, et solvumise varjus on pettekujutelmad. Konflikt on seega endale loodud müüdi – ootuste ja ideaalide – kokkupõrge tegelikkusega.

Konfliktiks peab olema vähemalt kaks poolt, kelle huvid põrkuvad. Kui teine pool nõustub või ilmutab vastutulelikkust, siis konflikti pole. Kuid probleemiks pole konflikt ise, vaid selle käsitlemine. Konflikti haaratud inimesed takerduvad psühholoogilisse kaitsesse. Muututakse agressiivseks või haletsetakse end. Vastaspoolele omistatakse negatiivseid kavatsusi ja omadusi, mis tihti on paraku iseenda puuduste peegeldused. Nii püütakse oma senist mina-pilti ja käitumismalli säilitada ja olukord endale vastuvõetavamaks teha. Need võtted küll kahandavad häiritustunnet, kuid saavutatakse tegelikkuse moonutamise hinnaga.

Konflikt kui paratamatus

Konflikti töörühmas võib ära tunda selle järgi, et lihtsates asjades ei jõuta kokkuleppele ja see segab tõsisemate asjade käsilevõtmist.

Jageldakse pisiasjade ümber, süüdistatakse või ollakse igaks juhuks kaitses, pilgatakse ja solvatakse üksteist – kroonilise konflikti korral ka tahtmatult, püütakse rühma liikmeid leeridesse jagada, intrigeerida, kaevata. Kasutatakse ka jäise viisakuse, boikoti, loiduse ja passiivsuse taktikat.

Konfliktist tekkiv ebamugavus ja moonutused sunnivad arvama, et konflikt on halb. Paraku on palju olulisi muutusi, mis ei saa teoks ilma konflikti läbimata.

Organisatsioonides käsitatakse konflikti muutustega kaasneva paratamatusena. Erinevad arvamused ja huvid võivad viia uute arusaamade ja loovate lahendusteni, kui need välja öeldakse, neid kaalutakse ja nende üle diskuteeritakse. Vahel on koguni kasulik konflikte õhutada, et paremate suheteni jõuda, nii nagu pärast äikesevihma on õhk puhas ja värske ning maa kastetud.

Edukas konfliktilahendus

Tunnista, et olukord on probleemne, märka kehalisi tunnuseid ja tundeid, mis sellele viitavad.Kirjeldada ja selgitada oma arvamust, sest ühele poolele teadaolev info ei pruugi teistele teada olla. Vaidluse sisu saab kokku võtta kokkuleppega teema kohta, mille üle üldse tasub edasi vaielda. Ja vaielda tasub asjade üle, mis on toimunud “siin ja praegu”, mitte “ammu ja seal”.Tundeid saab väljendada ka mõõdukalt. Hoiduma peaks teise isiku süüdistamisest. Pigem võiks kirjeldada fakte, tegusid, tulemusi ja seejärel lisada vajadusel mõned laused oma tunnetest, mida sellised faktid on tekitanud.Selgitada tuleks mõlema poole huvid ja nende varju jäävad vajadused.Leppige kokku, et inimeste vajaduste erinemine on loomulik ja et ka vastuolu on sellises olukorras üsna loomulik.Korrake ühist sisulist eesmärki, kuni mõlemad pooled selle sõnastusega rahule jäävadSõnastage lahendusteed nii, et võimalikest lahenditest tehakse esialgu ühine nimekiri, millest saab koos mõlemale sobivamad variandid välja valida. Oma lahendusvariandid või ettepanekud on valutum esitada pigem soovitavas või küsivas, mitte kategoorilises vormis.Lõpuks leppige kokku uus lahendus ja tegevusplaan.