Kollektiivlepingu all mõistetakse sellist lepingut, mille sõlmivad omavahel üks või enam tööandjat või registreeritud tööandjate ühendust. Kollektiivlepingu pooleks ei saa olla üksik töötaja, kuid võib olla üksik tööandja.
Tööandja võib kollektiivlepinguga olla seotud kas tööandjate ühenduse kaudu, kuhu ta kuulub, või tuleb tal seda täita seaduse alusel. See tähendab, et vastaval alal tuleb minimaalseid kollektiivlepingust tulenevaid kohustusi täita ka nendel ettevõtetel, kes pole end otseselt nende täitmisega sidunud.
Kollektiivlepingus on tavaliselt täpsemalt kokku lepitud nendes töötajaid puudutavates tingimustes, mis on seadusega vähem reguleeritud. Tavaliselt on need tingimused, mis on kollektiivlepingus tööandjale soodsamad kui töölepingu seadus ette näeb.
Töötaja seisukohast on kollektiivlepingute suurim tähtsus selles, et neis on kokku lepitud antud valdkonnas töötajate miinimumpalk. Lisaks võivad kollektiivlepingus olla sätestatud haigusrahade suuruse tingimused ja lühem tööaeg. Kollektiivlepingud peavad olema avalikult kättesaadavad. Praegu on Soomes üle 150 registreeritud ja kehtivat kollektiivlepingut.
Tööleping Soomes
Tööleping on põhimõtteliselt vabalt formuleeritav leping, mille võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või elektrooniliselt. Parim viis on sõlmida tööleping kirjalikult, kuna suulise lepingu sisu hilisem tõestamine on keeruline. Soomes pole aga seadusevastane isegi tähtajatu töölepingu suuline sõlmimine. Kuigi töölepingus võib põhimõtteliselt igasugustes tingimustes kokku leppida, on töölepingu seaduses kirjas teatud tingimused, milles on soovitatav töölepingu sõlmimisel kokku leppida. Erinevus Eesti töölepingu seadusest seisneb selles, et viimases on need tingimused kohustuslikud. Lisaks infokastis toodule peab tööandja viivitamatult teavitama töötajat kirjalikus töölepingus kokkulepitud tingimuste muudatustest, kui see ei tulene seaduse või kollektiivlepingu muutmisest.
Autor: Pille Lember