16. august 2005
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Maamaksu raskuspunkt on vaeste õlgadel

Kinnisvara, sh. maa maksustamine on maailmas üldlevinud. Selle eesmärk on riigile tulu andmise kõrval ka püüd stimuleerida kinnisvara efektiivsemat kasutamist ja sotsiaalse võrdsuse suurendamist. Selle maksuga maksustatakse eelkõige neid, kes elavad vara pealt saadavast tulust. Seega on maamaks (ka muu kinnisvara maks) tulumaksule lähedane maks — seda maksavad rikkamad sellest tulust, mida annab neile kinnisvara. Eestis on seegi asi — nagu paljud teised asjad — pahupidi. Maamaksu raskuspunkt on kaldumas üha rohkem vaeste õlgadele. Et selgeks saada, miks see nii on, vaatleme põhjalikumalt maamaksu maksjaid ja selle suuruse kindlaksmääramise viisi.

Maamaksu maksavad Eestis maaomanikud või maakasutajad. Vaid üksikute maade omanikelt (kalmistute ja kirikute maad, välisriikide diplomaatiliste ja konsulaarasutuste maa ja mõned teised) ei võeta maamaksu. Samuti ei võeta maksu selle maa omanikelt, kus on keelatud igasugune majandustegevus. See viimane punkt nagu viitaks, et ka Eestis arvestatakse maamaksu puhul tulu, mida konkreetne maatükk annab. Kahjuks pole see nii.

Maamaks Eestis määratakse kindlaks protsentides maa maksustamishinnast. See viimane on nii huvitav mõiste, et sellel tasub lähemalt peatuda. Olgu kohe öeldud, et maa maksustamishind ei sõltu otseselt maa tulukusest, s.t. sellest, millest ta sõltub maailmas ja millest ta peaks maakasuseaduse idee järgi sõltuma ka Eestis. Maa maksustamishind kehtestati algselt eksperthinnangute alusel (1993.a. osteti-müüdi maid nii vähe, et teist võimalust selleks üldse polnud). Nüüd püüab valitsus leida maa maksustamishinda, lähtudes maaga läbiviidud tehingutest, s.t. määrata “õiget” hinda igale maatükkide grupile ostu-müügitehingute alusel. Kui eksperthinnangute alusel saadud maa maksustamishind on tänaseks ilmselt vananenud ja jääb üldreeglina tegelikust keskmisest turuhinnast alla, siis tehingute alusel välja pakutud maa hind kipub seda ületama ja tihti mitmekordselt. Põhjusi on selleks mitu.

Kõigepealt pole Eestis praegu mainimisväärset nõudlust kehvematele maadele. Tehinguid tehakse enamikus piirkondades ikkagi kõige paremate maatükkidega (mets, veekogude kaldad, linnalähedased krundid, perspektiivne ärimaa jne.), millele on nõudlus olemas. On selge, et kui kõigi antud piirkonna maatükkide maksustamishind määrata parimate tükkide ostu-müügi hinna alusel, on see tegelikust palju kõrgem. Järelikult tuleb “õigest” palju kõrgem ka maamaks. (Ääremaadel esineb ka vastupidist varianti — viimases hädas võileivahinnaga maha müüdud üks maatükk on ainuke tehing maaga selles piirkonnas, mis viib maa maksustamishinna koguni alla.) Tegelikult on osa (mitte kõik!) maa ostu-müügi tehingutest sooritatud veel kõrgema hinnaga.

Uusrikkad tihti ei loe oma raha — kergelt tulnud, las läheb. Ja kui sellega kaasneb veel ka soov oma “musta” raha “pesta”, siis tihti ollakse nõus maa eest maksma lausa absurdselt kõrget hinda. Ka välismaalastele, kes on harjunud Euroopa kohati väga kõrgete maahindadega, tunduvad meie oludes ülikõrged hinnad nii madalatena, et ollakse silmapilk nõus maksma. Ja nii saadaksegi maa maksustamishinnad, mis on tegelikust turuhinnast palju kõrgemad. Maamaksu määr peab maamaksu seaduse järgi jääma vahemikku 0,5–2 %, põllumajandusmaal 0,3 –1 % maa maksustamishinnast aastas. Rõhuv enamik linnu kasutab maksumäära vahemikus 1,2–1,5 %, maavaldade enamik aga 0,8–1,0 %. Kui palju kuskil just täpselt, seda otsustab kohalik volikogu. Seejuures on keelatud kasutada ühe ja sama omavalitsuse territooriumil eri maksumäärasid. Küll aga tohib omavalitsus kehtestada oma territooriumi eri osadele eri maksustamishinnad. Seda on paljud omavalitsused, eriti suuremad linnad, ka teinud. See aga tähendab, et ka maamaks on eri linnaosades erinev.

Vahed maamaksu suuruses ulatuvad ühe omavalitsuse territooriumil kümnetesse kordadesse, Tallinna kesklinna ja ääremaade vahel isegi sadadesse kordadesse. Maamaks ei ole siiani (väljaspool Tallinna kesklinna ja veel mõningates kohtades) eriti suur, ulatudes ligikaudu 1 kroonini ruutmeetrilt linnades ja 50–500 kroonini hektarilt maapiirkondades. Nüüd kasvab maa maksustamishind kohati kuni 15 korda. Sama palju kasvab ka maamaks. Ja see maks on üle jõu juba paljudele. Maamaksuseadus näeb, tõsi küll, ette teatud maksusoodustuste võimalusi.

Käesoleva aastani võis anda maksuvabastusi pensionäridele kuni 200 krooni ulatuses. Et maamaksusummad kasvasid, õnnestus eelmisel aastal seda korda veidi muuta. Praegu kehtiva korra järgi ei ole maamaksuvabastusel rahalist piiri. Küll aga ei saa maamaksust vabastada rohkem maad kui linnades 0,1 hektarit (s.o. 1000 m2) ja maal kuni 1 hektar. Seda soodustust tohib anda vaid tingimusel, et maksuvabastuse taotleja ei saa maa kasutusõiguse alusel rendi- või üüritulu.

Tahaksin juhtida kohe tähelepanu kolmele asjale. Maamaksust saab kas osaliselt või täielikult vabastada ainult pensionäre, mitte aga teisi maaomanikke. Teiseks. Maamaksusoodustuse andmine on iga kohaliku omavalitsuse õigus, mitte aga kohustus. Kui tahab, siis annab, kui ei taha, ei anna. Ja kui annab, siis selle võrra vähenevad omavalitsuse tulud — riik seda tulude vähenemist ei kompenseeri. Ja kolmandaks. Rõhutan veel kord — maamaksust saab vabastada kuni 1000 m2 elamumaad linnades, valdades kuni 1 ha. Paljud krundid on aga suuremad. Järelikult on maamaksusoodustuse saamise võimalused üsnagi piiratud. Nagu juba eespool mainitud, tõi uus maa maksustamishindade määramise kampaania kaasa nende hindade olulise kasvu. Järelikult suureneb uuest aastast oluliselt ka maamaks. Ja maamaksusoodustused — kui omavalitsus üldse lepib oma tulude vähenemisega ja neid annab — ei suuda pahatihti kompenseerida inimeste maksukoormuse kasvu. Löögi alla lähevad tagastatud talude omanikud, kes pole suutnud seal taastada põllumajanduslikku (või muud) tootmist.

Kui mõni aasta tagasi oli suur rõõm oma suguvõsa talu tagasisaamisest, siis nüüd kerkib teravalt päevakorrale probleem, et maksukoormuse survel tuleb see nüüd ära müüa. Rõõm kodutalu omanikuks olemisest jääb seega väga lühikeseks. Löögi all on 50–70-ndatel ehitatud individuaalide omanikud. Valu ja vaevaga ehitatud majad, eriti kui nad asuvad suurematel kruntidel nn. heades rajoonides (Nõmme, Tähtvere, Raadi jmt.), muutuvad nii kalliks, et neid ei suudeta ülal pidada. Ja nii tulebki see oma elutöö ära müüa. Hea, kui selle raha eest õnnestub saada uus eluase — aga see pole enam see kodu. Ja variandile — kui ei õnnestu — ei taha mõeldagi. Löögi all on mereäärsete (ka Peipsi, Võrtsjärve jmt. veekogude äärsete) kruntide omanikud — välismaalased on siin maa hinna nii üles kruvinud, et ka muidu veel julgelt seisev majapidamine hakkab maamaksu koorma all vankuma. Ja vaevalt ka ühel keskmisel inimesel keskmisel maatükil on need täiendavad sajad või tuhanded kroonid varnast võtta. Ja kui Kesknädalas (26. sept.) toodud arvutused on õiged, siis huvitav, kust võtab isegi L. Meri need 172 500 krooni, mis tuleb temal 2002. aastal maksta oma mereäärse maatüki eest maamaksuna?

Kes siis võidab kõigest sellest? Võidavad eelkõige Eestit kokku ostvad välismaalased ja maaga äritsevad kinnisvarafirmad. Neil on nüüd võimalik rohkem (ja ilmselt ka odavamalt) maid kokku osta. Omavalitsuste käsutuses on küll teatud võimalused seda lööki pehmendada. Nagu juba eespool toodud, otsustab omavalitsus ette antud piirides maamaksu määra. Enamikul juhtudel saab ta seda praegusega võrreldes alandada ligikaudu poole võrra. See tõesti pehmendaks real juhtudel osaliselt lööki inimeste tasku pihta. Aga ainult osaliselt ja ainult neil juhtudel, kui omavalitsus pole siiani juba kasutanud lubatud minimaalmäära. Igal juhul on lihtsalt küüniline üha rohkem Isamaaliidu õukonnaleheks kippuva Päevalehe väide, et võimalus vähendada maksumäärasid lahendab maamaksu tõusu probleemi täiesti ja tegu olla lihtsalt “tühja tüliga” (25. sept., lk 14).

Mis saab edasi? Kolmikliidu valitsus on juba korduvalt näidanud, et rahva tahe ja huvid ei maksa talle midagi. Tuletagem meelde kas või raudtee erastamist ja elektrijaamade müügi tehingut. Võib enam-vähem kindel olla, et maamaksu tõstmise kavadest ei loobuta. Et praegu on see tehtud seadusandlike aktidega, mille tegemise ainuõigus on EV seaduste järgi valitsusel (mitte Riigikogul), ei saa ka parlament siia pidureid peale panna. Küll aga on Riigikogul omad võimalused. Allakirjutanu andis Keskerakonna fraktsiooni nimel 25. septembril menetlusse seaduseelnõu, kus maamaksu määraks kehtestatakse vahemik 0–1 %. Kui see seaduseelnõu vastu võetakse, siis sõltub juba igast omavalitsusest endast, kas maamaks üldse tõuseb või ei. Kui võetakse... Enamus Riigikogus kuulub ju kolmikliidule, kes, kui kasutada Päevalehe väljendit, arvab, et kogu jutt maamaksust on “tühi tüli”.

Autor: Olev Raju

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700