IAS16 Materiaalne põhivara

1993. aasta detsembris muudetistandardit IAS 16 osana finantsaruannete võrreldavuse ja parendamiseprojektist. Sellest sai standard IAS 16 “Materiaalne põhivara” (IAS 16(muudetud 1993)).

1998. aasta aprillis ja juulis muudeti standardi IAS 16 (muudetud 1993) mitme paragrahvi sõnastust, et viia needkooskõlla standarditega IAS 22 ”äriühendused”(muudetud 1998), IAS 36 “Varade väärtuse langus” ja IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised jatingimuslikud varad”. Muudetud standardit IAS 16 (muudetud 1998) rakendataksefinantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. juulil 1999 või pärast seda algavaidaruandeperioode.

2000. aasta aprillis muudetiparagrahvi 4 standardiga IAS 40 “Kinnisvarainvesteeringud”. Standardit IAS 40rakendatakse nende raamatupidamise aastaaruannete suhtes, mis hõlmavad 1.jaanuaril 2001 või pärast seda algavaid perioode.

2001. aasta jaanuaris muudetiparagrahvi 2 standardiga IAS 41 “Põllumajandus”. Standardit IAS 41 rakendataksenende raamatupidamise aastaaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. jaanuaril 2003 võipärast seda algavaid perioode.

Standardiga IAS 16 on seotudjärgmised SIC tõlgendused:

– SIC-14: "Materiaalne põhivara– objektide väärtuse langusest või kadudest tingitud kahjukompenseerimine";

– SIC-23: "Materiaalne põhivara– põhjaliku ülevaatuse või remondi kulud".

SISUKORD

  <_o3a_p />Paragrahvid <_o3a_p />Eesmärk <_o3a_p />  <_o3a_p />Rakendusala <_o3a_p />1-5 <_o3a_p />Mõisted <_o3a_p />6 <_o3a_p />Materiaalse põhivara kajastamine <_o3a_p />7-13 <_o3a_p />Materiaalse põhivara esmane mõõtmine <_o3a_p />14-22 <_o3a_p />Soetusmaksumuse koostisosad <_o3a_p />15-20 <_o3a_p />Varaobjektide vahetus <_o3a_p />21-22 <_o3a_p />Hilisemad väljaminekud <_o3a_p />23-27 <_o3a_p />Esmasele arvelevõtmisele järgnev mõõtmine <_o3a_p />28-52 <_o3a_p />Põhikäsitlus <_o3a_p />28 <_o3a_p />Lubatud alternatiivkäsitlus <_o3a_p />29-40 <_o3a_p />Ümberhindlused <_o3a_p />30-40 <_o3a_p />Amortisatsioon <_o3a_p />41-52 <_o3a_p />Kasuliku eluea kontroll <_o3a_p />49-51 <_o3a_p />Amortisatsioonimeetodi kontroll <_o3a_p />52 <_o3a_p />Bilansilise maksumuse kaetavus – kahjum väärtuse langusest <_o3a_p />53-54 <_o3a_p />Kasutuselt kõrvaldamine ja võõrandamine <_o3a_p />55-59 <_o3a_p />Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />60-66 <_o3a_p />Jõustumiskuupäev <_o3a_p />67-68 <_o3a_p />

 

Standardeid, mis on esitatudpoolpaksus kursiivkirjas, tuleb lugeda koos käesolevas standardis esitatudtaustmaterjali ja rakendusjuhiste ning “Rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite eessõnaga”. Rahvusvahelised raamatupidamisstandardidei ole ette nähtud rakendamiseks ebaoluliste objektide suhtes (vt eessõnaparagrahv 12).

EESMÄRK

Käesoleva standardi eesmärk onkehtestada materiaalse põhivara raamatupidamiskäsitlus. Materiaalse põhivararaamatupidamiskäsitluse põhiküsimusteks on varaobjektide arvelevõtmise ajastus,nende bilansilise maksumuse määramine ja nendega seotud amortisatsioonikuludekajastamine.

Käesoleva standardiga nähakse ettemateriaalse põhivara objekti kajastamine varana, kui see vastabfinantsaruannete koostamise ja esitamise raampõhimõtetes esitatud varaobjektimõistele ja kajastamise kriteeriumidele.

RAKENDUSALA

1. Käesolevat standarditrakendatakse materiaalse põhivara arvestamisel, välja arvatud juhul, kui mõniteine rahvusvaheline raamatupidamisstandard nõuab või lubab sellest erinevaraamatupidamiskäsitluse kasutamist.

2. Käesolevat standardit eirakendata:

(a) põllumajandustegevusega seotudbioloogiliste varaobjektide suhtes (vt IAS 41 “Põllumajandus”) ja

(b) mineraalide kaevandamisõiguse,nafta, maagaasi ja samalaadsete taastumatute maavarade uurimise ja kaevandamisesuhtes.

Käesolevat standardit kohaldataksemateriaalse põhivara suhtes, mida kasutatakse punktides a ja b esitatudtegevuste või varade arendamiseks või jätkamiseks, kuid mis on nimetatudtegevustest ja varadest eristatavad.

3. Teatud asjaoludel lubavadrahvusvahelised raamatupidamisstandardid määrata materiaalsetepõhivaraobjektide bilansilise maksumuse nende esmasel arvelevõtmisel käesolevasstandardis sätestatust erineva lähenemisviisi alusel. Näiteks nõutaksestandardis IAS 22 “äriühendused”(muudetud 1998) äriühenduses omandatud materiaalse põhivara esmast mõõtmistselle õiglases väärtuses, isegi kui viimane ületab soetusmaksumust. Sel juhulmääratletakse kõik muud selliste varaobjektide raamatupidamiskäsitluseaspektid, sealhulgas amortisatsioon, käesoleva standardi nõuete kohaselt.

4. Ettevõte rakendabkinnisvarainvesteeringute suhtes käesoleva standardi asemel standardit IAS 40“Kinnisvarainvesteeringud”. Käesolevat standardit rakendab ettevõte objektidesuhtes, mida rajatakse või arendatakse, et kasutada neid tulevikuskinnisvarana. Kui rajatis või kinnisvara arendusprojekt on valmis, rakendabettevõte standardit IAS 40. Standardit IAS 40 rakendatakse ka olemasolevakinnisvara suhtes, mis kujundatakse ümber selliselt, et tulevikus jätkub sellekasutamine kinnisvarana.

5. Käesolev standard ei käsitlemuutuvate hindade mõjusid arvestava põhjaliku süsteemi rakendamise teatavaidaspekte (vt standardit IAS 15 “Informatsioon muutuvate hindade mõju kohta” jastandardit IAS 29 “Finantsaruandlus hüperinflatiivsetes majanduskeskkondades”).Nimetatud süsteemi kasutavad ettevõtted peavad aga järgima kõiki käesolevastandardi punkte, v.a neid punkte, mis käsitlevad materiaalse põhivara mõõtmistpärast esmast arvelevõtmist.

MÕISTED

6. Käesolevas standardis kasutataksejärgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Materiaalne põhivara on materiaalnevara, mida:

(a) ettevõte omab kaupade tootmiseksvõi teenuste osutamiseks, rendileandmiseks või halduseesmärkidel ja

(b) mida eeldatavasti kasutatakserohkem kui ühe perioodi jooksul.

Amortisatsioon on varaamortiseeritava osa süstemaatiline jaotamine vara kasulikule elueale.

Amortiseeritav osa on varasoetusmaksumus või muu summa, millest lõppväärtus on maha arvatud.

Kasulik eluiga on:

(a) periood, mille jooksul ettevõteeeldatavalt vara kasutab või

(b) tooteühikute või muudeanaloogiliste üksuste summa, mida ettevõte eeldatavasti varaobjektikasutamisest saab.

Soetusmaksumus on vara omandamiseksmakstud raha või raha ekvivalentide summa või mitterahalise tasu õiglaneväärtus vara soetamise või valmimise ajal.

Lõppväärtus on netosumma, midaettevõte eeldatavasti saab vara eest pärast selle kasuliku eluea lõppu, milleston maha arvatud eeldatavad võõrandamisega seotud kulud.

Õiglane väärtus on summa, mille eeston teadlike, huvitatud ja omavahel mitteseotud poolte vahelises tehingusvõimalik vahetada vara.

Kahjum väärtuse langusest on summa,mille võrra vara bilansiline maksumus ületab selle vara kaetava väärtuse.

Bilansiline maksumus on summa,milles varaobjekt kajastub bilansis pärast akumuleeritud kulumi ja varaobjektiväärtuse langusest põhjustatud akumuleeritud kahjumi mahaarvamist.

MATERIAALSE PÕHIVARA KAJASTAMINE

7. Materiaalse põhivara üksuskajastatakse varaobjektina, kui:

(a) on tõenäoline, et ettevõte saabvaraobjektiga seotud tulevast majanduslikku kasu ning

(b) vara soetusmaksumust saabusaldusväärselt mõõta.

8. Materiaalne põhivara moodustabtihti suurema osa ettevõtte varadest ja on seetõttu ettevõtte finantsseisundiesitamisel olulise tähtsusega. Lisaks sellele võib otsus selle kohta, kasväljaminek loetakse varaks või kuluks, avaldada olulist mõju ettevõttetegevustulemustele.

9. Määratledes, kas objektvastab  kajastamise esimesele kriteeriumile, tuleb hinnata esmasearvelevõtmise ajal kättesaadavate tõendite põhjal, kui kindel saab olla, etettevõte saab varaobjektiga seotud tulevast majanduslikku kasu. Piisav kindlus,et ettevõtte tulevane majanduslik kasu suureneb, eeldab veendumust, etettevõttele jäävad varaobjektiga seotud hüved ja ta võtab endale varaobjektigaseotud riskid. Selline veendumus on tavaliselt olemas ainult juhul, kui hüvedja riskid on ettevõttele üle antud. Enne seda on varaobjekti soetamise tehingutvõimalik tavaliselt ilma oluliste sanktsioonideta katkestada ja seegavaraobjekti enne ei kajastata.

10. Kajastamise

t

eist  kriteeriumi on tavaliselt lihtne täita, sestvara ostutehing määratleb soetusmaksumuse. Omavalmistatud varaobjekti puhulsaab soetusmaksumust usaldusväärselt mõõta materjali, tööjõukulude ja ehitusprotsessi muude sisendite alusel, mis on omandatud ettevõttevälisteltisikutelt varaobjekti tekitamise käigus.

11. Määratledes, mis moodustab materiaalse põhivara eraldi ühiku, tuleb hinnata, kas käesoleva standardimõistete osas esitatud kriteeriume saab konkreetsetel asjaoludel või selleettevõtte eripärasid arvestades rakendada. Ebaoluliste objektide (näiteksvormid, tööriistad ja stantsid) puhul, võib olla otstarbekas need summeerida jarakendada vastavaid kriteeriume liitväärtuse suhtes. Enamik varuosasid jahooldusseadmeid kajastatakse varudena ja kantakse kasutamisel kuluks.Olulisemaid varuosi ja paigaldamata seadmeid võib käsitada materiaalsepõhivarana, kui ettevõte eeldab nende kasutamist rohkem kui ühe aruandeperioodijooksul. Kui varuosi ja hooldusseadmeid saab kasutada seoses ühe kindlamateriaalse põhivara objektiga ja nende kasutamine on tõenäoliselt korrapäratu,loetakse neid samuti materiaalseks põhivaraks ja amortiseeritakse perioodijooksul, mis ei ületa nimetatud varaobjekti kasulikku eluiga.

12. Teatavatel asjaoludel onotstarbekas jaotada varaobjekti soetamiseks tehtud kulud koostisosadeks japidada arvestust iga koostisosa kohta eraldi. Selline olukord tekib juhul, kuikoostisosade kasulik eluiga on erinev või kui nende toodud kasu ettevõttelejaotatakse eri viisil, mis nõuab erinevate amortisatsioonimäärade ja -meetoditekasutamist. Näiteks kui lennukil ja selle mootoritel on erineva pikkusegaeluiga, tuleb neid käsitada eraldi amortiseeritavate varaobjektidena.

13. Materiaalset põhivara võibsoetada turvalisuse või keskkonnakaitsega seotud eesmärkidel. Kuigi sellisemateriaalse põhivara soetamine ettevõtte tulevast majanduslikku kasu muultolemasolevalt materiaalselt põhivaralt otseselt ei suurenda, võib see ollaettevõttele vajalik teistelt varaobjektidelt tulevase majandusliku kasusaamiseks. Sellisel juhul käsitatakse soetatud objekte materiaalse põhivarana,sest need võimaldavad ettevõttel vastavatest varaobjektidest tulenevaltsuurendada tulevast majanduslikku kasu, võrreldes selle kasuga, mida ettevõteoleks saanud ilma neid soetamata. Need varaobjektid kajastatakse siiski ainultsellises ulatuses, et sellise varaobjekti ja sellega seotud varaobjektidebilansiline maksumus ei ületaks sellesama varaobjekti ja sellega seotudvaraobjektide kaetavat väärtust. Näiteks võib tekkida olukord, kuskeemiaettevõtte peab rakendama uusi kemikaalide töötlemise protsesse, etohtlike kemikaalide tootmisel ja ladustamisel täita keskkonnanõudeid; sellegaseotud tehase uuendustööd kajastatakse varaobjektina ulatuses, milles need onkaetud, kuna nendeta ei saa ettevõte kemikaale toota ja müüa.

MATERIAALSE PÕHIVARA ESMANE MÕÕTMINE

14. Materiaalse põhivara objekt, misvastab varana kajastamise nõuetele, kajastatakse esmalt selle soetusmaksumuses.

Soetusmaksumuse koostisosad

15. Materiaalse põhivara objektisoetusmaksumus koosneb ostuhinnast, mille hulka kuuluvad kõik imporditollimaksud ja soetamisel tasutud tagastamatud maksud, ning kõikidest otsestestkulutustest, mis on tehtud varaobjekti ettenähtud kasutuseks töökorda seadmiseks;ostuhinna määratlemisel lahutatakse kõik allahindlused ja hinnavähendid.Otsesed kulutused on näiteks:

(a) asukoha ettevalmistamise kulud;

(b) esialgsed tarne- jakäitlemiskulutused;

(c) paigalduskulutused;

(d) teenustasud (näiteksarhitektidele ja inseneridele) ja

e) varaobjekti demonteerimise jateisaldamise hinnangulised kulutused ning asukoha ennistamise kulutusedulatuses, mis kajastatakse eraldisena vastavalt standardile IAS 37 “Eraldised,tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad”.

16. Kui materiaalse põhivaraobjektieest tasumine on tavalisest tasumisajast kaugemale lükkunud, on sellesoetusmaksumuseks sularahas tasutava  summa nüüdisväärtus; selle summa jamaksete kogusumma vahet kajastatakse võlgnevusperioodi jooksul intressikuluna,kui seda ei kapitaliseerita standardis IAS 23 “Laenukasutuse kulutused” lubatudalternatiivkäsitluse kohaselt.

17. Haldus- ja muud üldkulud ei olemateriaalse põhivara soetusmaksumuse koostisosad, kui need ei ole otseseltseotud varaobjekti omandamise või töökorda seadmisega. Samuti ei oleasutamiskulutused ja muud tootmisele eelnevad kulutused soetusmaksumusekomponendid, kui need ei ole varaobjekti töökorda seadmiseks vajalikud.Esialgne ärikahjum, mis tekib enne, kui varaobjekt on saavutanud kavandatudtootlikkuse, kajastatakse kuluna.

18. Omavalmistatud varaobjektimaksumus (omahind) määratakse samade põhimõtete alusel, mida kasutataksesoetatud varaobjekti soetusmaksumuse määramisel. Kui ettevõte toodab omatavapärase tegevuse käigus niisuguseid varaobjekte müügi eesmärgil, ühtibsellise varaobjekti omahind tavaliselt nende varaobjektide müügiks tootmiseomahinnaga (vt IAS 2 “Varud”). Seega tuleb nimetatud omahinna leidmisekselimineerida kõik sisemised kasumid. Samuti ei lülitata varaobjekti omahinda omavalmistatudvaraobjekti tootmiseks kasutatud materjali, tööjõu ja muude ressurssideebaharilikult suuri kadusid. Standard IAS 23 kehtestab kriteeriumid, mis peavadolema täidetud, et intressikulusid võiks kajastada materiaalse põhivarasoetusmaksumuse koostisosana.

19. Kapitalirendi tingimustelrentniku kasutuses oleva varaobjekti soetusmaksumus määratakse  standardisIAS 17 “Rent” sätestatud põhimõtete  alusel.

20. Materiaalse põhivara bilansilistmaksumust võib vastavalt standardile IAS 20 “Sihtfinantseerimise arvestamine javalitsusepoolse abi avalikustamine” vastava valitsuselt saadudsihtfinantseerimise võrra vähendada.

Varaobjektide vahetus

21. Materiaalse põhivaraobjekti võibsoetada vahetusena või osalise vahetusena teistlaadse materiaalse põhivaraobjektivõi muu varaobjekti vastu. Sellise objekti soetusmaksumuseks loetakse saadudvaraobjekti õiglast väärtust, mis on võrdne loovutatud varaobjekti õiglaseväärtusega mida on korrigeeritud ülekantud raha või raha ekvivalentide summaga.

22. Materiaalse põhivaraobjekti võibsoetada vahetusena samalaadse varaobjekti vastu, millel on sarnasesärivaldkonnas samasugune otstarve ja samasugune õiglane väärtus. Materiaalsepõhivaraobjekti võib  ka müüa, nii, et vastu saadakse osalusõigussamalaadses varaobjektis. Kummalgi juhul ei kajastata tehingu kasumit võikahjumit, sest tulusaamise protsess ei ole lõppenud. Uue varaobjektisoetusmaksumus on loovutatud varaobjekti bilansiline maksumus. Samas võibsaadud varaobjekti õiglane väärtus viidata loovutatud varaobjekti väärtuselangusele. Sellisel juhul hinnatakse loovutatud varaobjekt alla ja tekkinudallahinnatud väärtus omistatakse uuele varaobjektile. Sarnaste varaobjektidevahetamise näited on lennukite, hotellide, tanklate ja muu kinnisvaravahetamised. Kui vahetustehingu osana kasutatakse ka muid varaobjekte, näiteksraha, võib see tähendada, et vahetatud varaobjektide väärtused ei oleühesugused.

HILISEMAD VÄLJAMINEKUD

23. Varem kajastatud materiaalsepõhivaraobjektiga seotud hilisem väljaminek lisatakse selle varaobjektibilansilisele maksumusele, kui on tõenäoline, et ettevõte saab tulevastmajanduslikku kasu rohkem kui varaobjekti algselt hinnatud tootlikkuse puhul.Kõik muud hilisemad väljaminekud kajastatakse kuludena nende tekkimisearuandeperioodis.

24. Hilisemad väljaminekudkajastatakse varaobjektina ainult juhul, kui see parendab varaobjekti esialgselt hinnatud seisukorda. Tulevast majanduslikku kasu suurendavad näiteksjärgmised parendused:

(a) tootmisobjekti muutmine sellekasuliku tööea pikendamiseks, kaasa arvatud tootmisvõimsuse suurendamine;

(b) masinaosade täiustamine toodangukvaliteedi oluliseks parendamiseks ja

(c) uute tootmisprotsessidekasutuselevõtmine, mis aitab oluliselt eelnevalt hinnatud põhitegevuskulusidvähendada.

25. Materiaalse põhivara remondi- jahoolduskulutused tehakse selle tulevase majandusliku kasu taastamiseks võisäilitamiseks, mida ettevõte võib  varaobjekti esialgselt hinnatudtootlikkusele vastavast tootlusest eeldada. Niisugused kulutused kajastataksetavaliselt kuludena nende tegemise ajal. Näiteks on masinate ja seadmeteteenindus- ja remondikulutused tavaliselt kulu, sest need tavaliselt taastavadesialgselt hinnatud tootlustaseme, mitte ei suurenda seda.

26. Materiaalse põhivarasoetamisjärgsete kulutuste asjakohane raamatupidamiskäsitlus sõltub konkreetsemateriaalse põhivaraobjekti mõõtmisel ja kajastamisel arvestatud asjaoludest jasellest, kas need hilisemad kulutused on kaetavad. Näiteks kui materiaalsepõhivaraobjekti bilansilises maksumuses on juba arvestatud majandusliku kasuvähenemisega, kapitaliseeritakse järgnevad kulutused, mis tehakse sellestvaraobjektist eeldatava tulevase majandusliku kasu taastamiseks, kuibilansiline maksumus ei ületa varaobjekti kaetavat summat. Sama kehtib kajuhul, kui varaobjekti ostuhind juba kajastab ettevõtte kohustust tehakulutusi, mis on tulevikus vajalikud vara töökorda seadmiseks. Näiteks võibtuua renoveerimist vajava hoone soetamise. Sellisel juhul lisatakse hilisemadkulutused varaobjekti bilansilisele maksumusele ulatuses, mis on varaobjektitulevase kasutamise arvelt kaetavad.

27. Mõne materiaalse põhivaraobjektipõhikoostisosi tuleb korrapäraste ajavahemike tagant asendada. Näiteks tulebsulatusahjule panna uus vooder pärast teatavat töötundide arvu või uuendada lennukisisustust (näiteks välja vahetada istmed ja köögiblokk) mitu korda lennukikereeluea jooksul. Selliseid koostisosi arvestatakse eraldi varaobjektidena, kunaneil on sellest varast, millega nad seotud on, erinev kasulik eluiga. Seega,kui punktis 7 esitatud kajastamise kriteeriumid on täidetud, käsitatakse jaarvestatakse selliste koostisosade asendamise või uuendamise kulutusi eraldivaraobjekti omandamisena ja asendatud varaobjekt kantakse maha.

ESMASELEARVELEVÕTMISELE JÄRGNEV mõõtmine

Põhikäsitlus

28. Materiaalne põhivaraobjektkajastatakse pärast esmast arvelevõtmist soetusmaksumuses, millest on mahaarvatud akumuleeritud amortisatsioon ja väärtuse langusest tingitudakumuleeritud kahjum.

Lubatud alternatiivkäsitlus

29. Materiaalne põhivaraobjekt kajastataksepärast esmast varaobjektina arvelevõtmist ümberhinnatud summas, mis on selleõiglane väärtus ümberhindamise kuupäeval , millest on maha arvatudakumuleeritud amortisatsioon ja väärtuse langusest tingitud akumuleeritudkahjum. Ümberhindlusi tehakse piisava regulaarsusega, nii et bilansilinemaksumus ei erineks oluliselt väärtusest, mis saadakse, kui selle määratlemiseks kasutatakse bilansipäeva õiglast väärtust.

Ümberhindlused

30. Maa ja hoonete õiglane väärtuson tavaliselt nende turuväärtus. See väärtus määratletakse tavaliselt pädevatehindajate poolt.

31. Masinate ja seadmete õiglaneväärtus on tavaliselt nende hindamise alusel määratud turuväärtus. Kui masinateja seadmete turuväärtuse kohta ei ole tõendeid nende erilaadsuse tõttu ja selletõttu, et neid müüakse turul harva muu kui pideva äritegevuse osana, hinnatakseneid varaobjekte amortiseeritud asendusmaksumuses.

32.ümberhindluste sagedus sõltub ümberhinnatavate materiaalsetepõhivaraobjektide õiglase väärtuse muutustest. Kui ümberhinnatud varaobjektiõiglane väärtus erineb oluliselt selle bilansilisest maksumusest, tuleb tehatäiendav ümberhindamine. Mõnede materiaalsete põhivaraobjektide õiglasedväärtused võivad muutuda oluliselt ja juhuslikult, mis tingib nende iga-aastaseümberhindamise. Sagedased ümberhindlused ei ole vajalikud põhivaraobjektidepuhul, mille õiglane väärtus muutub ebaoluliselt. Selle asemel võib iga kolmevõi viie aasta järel toimuv ümberhindamine olla piisav.

33. Kui materiaalne põhivaraobjekthinnatakse ümber, siis ümberhindamise kuupäevaks akumuleerunudamortisatsioon  kas:

(a) arvestatakse ümberproportsionaalselt vara bilansilise brutomaksumuse muutusega, nii etvaraobjekti bilansiline maksumus võrduks pärast ümberhindamist selleümberhinnatud summaga. Seda meetodit kasutatakse tihti juhul, kui varaobjektiümberhindamisel kasutatakse koefitsienti selle amortiseeritudasendusmaksumusest; või

(b) elimineeritakse varaobjektibilansilisest üldmaksumusest ja netosumma arvestatakse ümber varaobjektiümberhinnatud summaks. Seda meetodit kasutatakse näiteks hooneteümberhindamisel turuväärtusesse.

Akumuleeritud amortisatsiooniümberarvestamisel või elimineerimisel tekkiv korrigeerimissumma moodustab osabilansilise maksumuse suurenemisest või vähenemisest, mida käsitletaksepunktide 37 ja 38 kohaselt.

34. Materiaalse põhivaraobjektiümberhindamisel hinnatakse ümber kogu materiaalse põhivara rühm, kuhu seevaraobjekt kuulub.

35. Materiaalse põhivara rühm onettevõtte tegevuses kasutatavate laadilt ja kasutuselt sarnaste varaobjektidegrupp. Selliste rühmade näited on:

(a) maa;

(b) maa ja ehitised;

(c) masinad;

(d) laevad;

e) lennukid;

f) mootorsõidukid;

g) mööbel ja

h) kontoritehnika.

36. Materiaalse põhivara ühe rühmaobjektid hinnatakse ümber üheaegselt, et vältida vara valikulist ümberhindamistja ära hoida finantsaruannetes eri kuupäevadel ja erinevatel alustel mõõdetudsoetusmaksumuste ja väärtuste segunemist. Vara rühma võib ka jooksvalt ümberhinnata, kui see on kiiresti teostatav ja ümberhindluste andmed ajakohastatakse.

37. Kui varaobjekti bilansilinemaksumus ümberhindamise tagajärjel suureneb, tuleb see kajastada materiaalsepõhivara ümberhindlusena otse omakapitalis. Samas peab bilansilise maksumusesuurenemine ümberhindluse tagajärjel kajastuma tuluna sel määral, mil seekattub sama varaobjekti bilansilise maksumuse vähenemisega, mis on eelnevaltkuluna kajastatud.

38. Kui varaobjekti bilansilinemaksumus ümberhindamise tagajärjel väheneb, tuleb see kajastada kuluna.Ümberhindlusest tulenev vähenemine kajastatakse siiski otse ümberhindlusereservis sellises ulatuses, et vähendamine ei ületaks sama varaobjektivarasemast ümberhindamisest tulenevat reservi saldot.

39. Omakapitalis kajastatudümberhindluse reservi võib selle realiseerimisel kanda otse jaotamata kasumisse.Kogu reservi võib realiseerida varaobjekti kasutuselt kõrvaldamise javõõrandamisega. Osa reservist võib siiski realiseerida, kui ettevõtevaraobjekti alles kasutab; sel juhul on realiseeritud reservi summa võrdnevaraobjektiümberhinnatud bilansilisel maksumusel põhineva amortisatsiooni javara esialgsel soetusmaksumusel põhineva amortisatsiooni vahega.Ümberhindlusreservi kandmine jaotamata kasumisse kasumiaruandes ei kajastu.

40. Materiaalse põhivaraümberhindamise tagajärjel tekkinud tulult makstavate maksude võimalikke mõjusidkäsitletakse standardis IAS 12 “Tulumaks”.

AMORTISATSIOON

41. Materiaalse põhivaraobjektiamortiseeritav summa jaotatakse korrapäraselt objekti kasulikule elueale.Kasutatav amortisatsioonimeetod peab peegeldama, kuidas ettevõte varaobjektisttulenevat majanduslikku kasu tarbib. Iga perioodi amortisatsioonisumma tulebkajastada kuluna, välja arvatud juhul, kui see lisatakse mõne teise varaobjektibilansilisele maksumusele.

42. Kuna ettevõte tarbib varasttulenevat majanduslikku kasu, vähendatakse selle tarbimise kajastamiseks varabilansilist maksumust tavaliselt amortisatsioonikulude mahaarvamise teel.Amortisatsiooni arvestatakse ka juhul, kui varaobjekti väärtus ületab sellebilansilise maksumuse.

43. Materiaalsest põhivaraobjektisttulenevat majanduslikku kasu tarbib ettevõte tavaliselt varaobjektikasutamisel. Samas vähendavad aga varaobjektist tulenevat eeldatavatmajanduslikku kasu ka teised asjaolud nagu tehniline iganemine või kulumineseisuajal. Seega peab varaobjekti kasuliku eluea määramiseks arvestama kõikijärgmisi asjaolusid:

(a) varaobjekti eeldatav kasutamineettevõte poolt. Kasutamist hinnatakse varaobjekti eeldatava võimsuse või toodangu füüsilise mahu järgi;

(b) eeldatav füüsiline kulumine, missõltub näiteks sellest, mitmes vahetuses varaobjekti kasutatakse, milline onettevõtte remondi- ja hooldustööde kava ning kuidas varaobjekti hoitakse jahooldatakse seisuperioodidel;

(c) tehniline iganemine, mis ontingitud tootmisprotsessi muutustest või parendamistest või turunõudlusemuutumisest selle toote või teenuse järele, mis on varaobjekti väljundiks, ja

(d) juriidilised või muudanaloogilised piirangud varobjekti kasutamisel (näit rendilepingu lõppemine).

44. Varaobjekti kasulikku tööigadefineeritakse selle eeldatava kasulikkuse läbi ettevõttele. Ettevõttevarajuhtimise poliitika võib sisaldada varade võõrandamist pärast teatudperioodi möödumist või pärast varaobjektist tuleneva majandusliku kasu teatudosa tarbimist. Seega võib varaobjekti kasulik eluiga olla lühem kui sellemajanduslik eluiga. Materiaalse põhivara objekti kasuliku eluea määramine onhinnangute küsimus, mis põhineb ettevõte kogemusel muu sarnase varaga.

45. Maa ja ehitised on eraldiseisvadobjektid ja seega käsitletakse neid finantsarvestuses eraldi, isegi kui need onsoetatud koos. Maa eluiga on tavaliselt piiramatu ja maad seega eiamortiseerita. Ehitiste eluiga on piiratud ja seega on need amortiseeritavadvaraobjektid. Maa väärtuse suurenemine, millel hoone paikneb, ei mõjuta sellehoone kasuliku eluea pikkust.

46. Varaobjekti amortiseeritav summamääratakse pärast selle lõppväärtuse lahutamist. Praktikas on varaobjektilõppväärtus tavaliselt väga väike ja seega amortiseeritava summa arvutamiselebaoluline. Kui rakendada põhikäsitlust ja eeldatav lõplik jääkmaksumus onolulise suurusega, määratakse lõppväärtus omandamise kuupäeval ja hiljem sedaseoses hinnatõusudega ei muudeta. Kui kasutatakse lubatud alternatiivsetkäsitlust, antakse igal järgneval varaobjekti ümberhindamispäeval uus hinnang. Seehinnang põhineb hindamispäeval valitseval analoogilise vara lõppväärtusel,mille kasulik eluiga hakkab lõppema ja mis on töötanud niisugustes tingimustesnagu need, milles varaobjekti kasutama hakatakse.

47. Vara amortiseeritava summasüstemaatiliseks jaotamiseks kasulikule tööeale võib kasutada mitmesuguseidamortisatsioonimeetodeid. Nendeks meetoditeks on amortisatsiooniarvestuselineaarne meetod, alaneva jäägi meetod ja tegevuspõhine amortisatsioonimeetod.Lineaarne amortisatsioon tähendab varaobjekti ühtlast amortiseerimist kasulikueluea vältel. Alaneva jäägi meetod tähendab varaobjekti vähenevatamortiseerimist kasuliku eluea vältel. Tegevuspõhine amortisatsioon tähendabamortiseerimist varaobjekti eeldatava kasutuse või toodangu alusel. Ettevõtte valibamortisatsioonimeetodi vastavalt varaobjektist tuleneva eeldatava majanduslikukasu ajalistele eripäradele ja seda kasutatakse järjepidevalt kõikidelperioodidel, välja arvatud juhul, kui sellest varaobjektist tuleneva eeldatavamajandusliku kasu ajaline eripära muutub.

48. Perioodi amortisatsioonkajastatakse tavaliselt kuluna. Samas kasutab ettevõte mõnikord varaobjektisttulenevat majanduslikku kasu pigem muu vara tootmiseks kui kulu tekitamiseks.Sellisel juhul moodustab amortisatsioonisumma osa teise varaobjektisoetusmaksumusest ja kajastub selle bilansilises maksumuses. Näitekskajastatakse tootmisseadmete amortisatsioon varude valmistamiskuludes (vt IAS 2“Varud”). Samuti võib arendustegevuses kasutatud materiaalse põhivaraamortisatsiooni kajastada vastavalt standardile IAS 38 “Immateriaalne põhivara”kajastatud immateriaalse varaobjekti soetusmaksumusega.

Kasuliku eluea kontroll

49. Materiaalse põhivaraobjektikasulikku eluiga kontrollitakse regulaarselt ja kui prognoosid on eelnevatesthinnangutest oluliselt erinevad,  tuleb aruandeperioodi ja tulevasteperioodide amortisatsioonisummasid korrigeerida.

50. Varaobjekti eluea jooksul võibilmneda, et kasuliku eluea esialgne hinnang ei ole asjakohane. Näiteks võivadkasulikku eluiga pikendada hilisemad väljaminekud, mis muudavad vara seisukorraparemaks kui vara esialgselt hinnatud tootlikkus näitas. Samas võivadtehnoloogilised muutused või muutused tooteturul varaobjekti kasulikku eluigavähendada. Sellistel juhtudel korrigeeritakse aruandeperioodil ja tulevastelperioodidel kasutatavat kasulikku eluiga ning sellest tulenevalt kaamortisatsioonimäära.

51. Ettevõtte remondi- jahoolduspõhimõtted võivad samuti mõjutada varaobjekti kasulikku eluiga. Selletulemusel võib varaobjekti kasulik eluiga pikeneda või varaobjekti lõppväärtussuureneda. Mainitud  põhimõtete rakendamine ei vabasta aga ettevõtet amortisatsiooni arvestamisest.

Amortisatsioonimeetodi kontroll

52. Materiaalse põhivaraamortisatsioonimeetodit kontrollitakse regulaarselt ja kui  materiaalsetestvaraobjektidest tuleneva majandusliku kasu ajastus on oluliselt muutunud,muudetakse selle muutuse kajastamiseks amortisatsioonimeetodit. Kuiamortisatsioonimeetodi muutmine osutub vajalikuks, arvestatakse sedaraamatupidamisliku hinnangu muutusena ning korrigeeritakse aruandeperioodi jatulevaste perioodide amortisatsioonisummasid.

BILANSILISE MAKSUMUSE KAETAVUS –KAHJUM VÄÄRTUSE LANGUSEST

53. Et määratleda, kas materiaalsepõhivaraobjekti väärtus on langenud, rakendab ettevõte standardit IAS 36“Varade väärtuse langus”. Nimetatud standardis selgitatakse, kuidas ettevõtekontrollib vara bilansilist maksumust, kuidas määrab varaobjekti kaetava summaning millal kajastab või tühistab kahjumit väärtuse langusest.1

54. Standardis IAS 22 “Äriühendused”selgitatakse, kuidas käsitleda väärtuse langust, mis on kajastatud äriühendusekäigus soetatud vara osas enne äriühenduse toimumise perioodile järgnenudesimese majandusaasta lõppu.

KASUTUSELT KÕRVALDAMINE JAVÕÕRANDAMINE

55. Materiaalne põhivaraobjekt tulebbilansist elimineerida, kui see võõrandatakse või kasutamine täielikultlõpetatakse ning selle võõrandamisest tulevast majandusliku kasu ei eeldata.

56. Materiaalse põhivaraobjektikasutuselt kõrvaldamisest või võõrandamisest tulenev kasum ja kahjum onvaraobjekti võõrandamisest saadava hinnangulise netosissetuleku ja bilansilisemaksumuse vahe ja see kajastatakse kasumiaruandes tulu või kuluna.

57. Kui materiaalne põhivaraobjektvahetatakse analoogilise varaobjekti vastu paragrahvis 22 kirjeldatud tingimustel,on omandatud varaobjekti soetusmaksumus võrdne vahetatud varaobjektibilansilise maksumusega ja tehing ei tekita kasumit ega kahjumit.

58. Müügi-tagasirendi tehinguidarvestatakse vastavalt standardile IAS 17 “Rent”.

59. Aktiivsest kasutusest kõrvaldatudmateriaalne põhivaraobjekt, mida hoitakse võõrandamise eesmärgil, jäetakse selkuupäeval, mil varaobjekt aktiivsest kasutusest kõrvaldatakse, arvelebilansilise maksumusega. Vähemalt iga majandusaasta lõpus teeb ettevõtefirmaväärtuse languse testi vastavalt standardile IAS 36 "Varade väärtuselangus" ja arvestab vajadusel vastavalt kahjumi väärtuse langusest.

AVALIKUSTATAV INFORMATSIOON

60. Finantsaruannetesavalikustatakse materiaalse põhivara iga kategooria kohta:

(a) bilansilise brutomaksumusemõõtmisel rakendatud arvestusprintsiip. Kui on kasutatud enam kui ühteprintsiipi, avalikustatakse iga printsiibi alusel arvestatud bilansilisedbrutomaksumused kõikides kategooriates;

(b) kasutatudamortisatsioonimeetodid;

(c) kasulikud eluead või kasutatudamortisatsioonimäärad;

(d) perioodi alguse ja perioodi lõpusoetusmaksumuse ja akumuleeritud kulumi (koos väärtuse langusest tingitudakumuleeritud kahjumitega);

e) bilansilise maksumuse võrdlusperioodi alguses ja lõpus, milles näidatakse järgmist:

(i) lisandumised;

ii) võõrandamised;

iii) omandamised äriühenduste kaudu;

iv) suurenemised või vähenemisedperioodi jooksul, mis tulenevad paragrahvide 29, 37 ja 38 kohastestümberhindlustest ja standardi IAS 36 “Varade väärtuse langus” kohaselt otseomakapitalis kajastatud või sealt tühistatud võimalikust kahjumist väärtuselangusest;

v) vara väärtuse langusest tingitudvõimalike kahjumite kajastamine kasumiaruandes perioodi jooksul standardi IAS36 kohaselt;

vi) võimalike vara väärtuselangusest tingitud kahjumite tühistamine kasumiaruandes perioodi jooksulstandardi IAS 36 kohaselt;

vii) amortisatsioon;

viii) välismaiste majandusüksustefinantsaruannete konsolideerimisest tulenevad valuutakursside netovahed ja

ix) muud liikumised.

Punkti e alusel avalikustatavainformatsiooni osas ei nõuta võrdlusandmete avalikustamist.

61. Finantsaruannetesavalikustatakse ka:

(a) omandiõiguse piirangute jakohustiste katteks panditud materiaalse põhivara olemasolu ja summad;

(b) materiaalsete põhivaraobjektideasukohtade taastamise hinnangulise maksumuse arvestuspõhimõtted;

(c) materiaalse põhivaravalmistamise maksumus ja

(d) materiaalsete põhivaraobjektidesoetamiseks võetud kohustuste summa.

62. Amortisatsiooniarvestuse meetodivalimine ja vara kasuliku eluea hindamine on hinnangulised küsimused. Seegaannab kasutatud meetodite ja eeldatavate eluigade või amortisatsioonimääradeavalikustamine finantsaruannete tarbijatele informatsiooni, mille alusel needvõivad juhtkonna poolt valitud põhimõtted üle vaadata ja andmeid teisteettevõtetega võrrelda. Samadel põhjustel on vaja avalikustada perioodi jooksularvestatud amortisatsioon ja akumuleeritud amortisatsiooni suurus selleperioodi lõpus.

63. Ettevõte avalikustab kõikideraamatupidamislike hinnangute, millel on aruandeperioodile oluline mõju võimillel eeldatakse olevat oluline mõju tulevastele perioodidele, muutusteiseloomu ja mõju vastavalt standardile IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum,rängad vead ja muutused arvestusmeetodites“. Sellise informatsiooni avalikustaminevõib osutuda vajalikuks järgmiste muutuste osas:

(a) lõppväärtused;

(b) kulutused materiaalsetepõhivaraobjektide demonteerimiseks ja eemaldamiseks ning sihtkoha taastamiseks;

(c) kasulikud eluead ja

(d) amortisatsiooniarvestuse meetod.

64. Kui materiaalse põhivaraobjektid kajastuvad ümberhinnatud väärtustes, avalikustatakse:

(a) varade ümberhindamise alus;

(b) ümberhindluse jõustumiskuupäev;

(c) kas hindamisel osales sõltumatuekspert;

(d) kõigi asendusmaksumusearvutamiseks kasutatud näitarvude laad;

e) materiaalsete põhivaraobjektideiga kategooria bilansiline maksumus, mis oleks finantsaruannetes kajastunud,kui oleks kasutatud pragrahvis 28 esitatud põhikäsitlust, ning

f) ümberhindluse reserv, näidatesperioodi liikumisi ja kõiki reservi arvelt omanikele väljamaksete tegemiselkehtivaid piiranguid.

65. Lisaks paragrahvi 60(e)alapunktides iv–vi nõutud informatsioonile avalikustab ettevõte standardi IAS36 “Varade väärtuse langus” alusel kajastatud materiaalse põhivara väärtuselanguse informatsiooni.

66. Finantsaruannete tarbijatele onkasulik ka:

(a) ajutiselt üleliigse materiaalsepõhivara bilansiline maksumus;

(b) kõigi täielikult amortiseerunud,kuid endiselt kasutuses olevate materiaalsete põhivaraobjektide bilansilinekogumaksumus;

(c) kasutusest kõrvaldatud javõõrandamise eesmärgil hoitava materiaalse põhivara bilansiline maksumus ning

(d) põhikäsitluse puhul materiaalsepõhivara õiglane väärtus, kui see oluliselt erineb bilansilisest maksumusest.

Sellega seoses soovitatakseettevõtetel need summad avalikustada.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

67. Käesolevat rahvusvahelistraamatupidamisstandardit rakendatakse nende raamatupidamise aastaaruannetesuhtes, mis hõlmavad 1. juulil 1999 või pärast seda algavaid aruandeperioode.Varasem kohaldamine on soovitatav. Kui ettevõte rakendab käesolevat standarditraamatupidamise aastaaruannete suhtes, mis hõlmavad enne 1. juulit 1999 alanudperioode, peab ettevõte:

(a) selle asjaolu avalikustama ja

(b) võtma samaaegselt kasutuselestandardid IAS 22 “äriühendused”(muudetud 1998), IAS 36 “Varade väärtuse langus” ja IAS 37 “Eraldised,tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad”.

68. Käesoleva standardigaasendatakse 1993. aastal kinnitatud standard IAS 16 “Materiaalne põhivara”.

 

1

Vt ka SIC-14 "Materiaalne põhivara – objektideväärtuse langusest või kadudest tingitud kahju kompenseerimine".