Käsitöö-Excel ja valeinfo võivad olla ettevõtte suurimad peidetud kulukohad

Kuigi Äriregistri andmed on tasuta kättesaadavad, kasvab nõudlus professionaalsete äriinfoteenuste järele, sest ettevõtted ei soovi maksta kinni juhtide ebaefektiivset käsitööd ega tugineda aegunud algallikatele. Tänapäeva andmemajanduses ei ole küsimus info kättesaadavuses, vaid selle usaldusväärsuses ja oskuslikus pakendamises, mis hoiab ära kriitilised vead uute klientide valikul ja säästab organisatsiooni asjatust stressist.

„Klient on nõus maksma siis, kui suudame mingid protsessid teha jaoks teha kiiremaks ja mugavamaks,“ selgitab Äripäeva info- ja müügiteenuste juht Joonas Jõgi. Kliendid maksavad andmete „pakendamise“ eest: olgu selleks krediidiskooring, teiste ettevõtete monitoorimine või andmete otsene integreerimine ettevõtte CRM-süsteemidesse. See säästab ettevõtteid kulukast käsitööst, kus juhid või müügitiimid peaksid infot kildhaaval Google'ist või registritest kokku otsima.

Eriti kriitiliseks muutub andmete roll uue kliendi vastuvõtmisel. Ernst & Young Baltic juhatuse liige Erki Usin märgib, et enamik probleeme konsultatsioonifirmades saab alguse „vale kliendi“ vastu võtmisest, mis võib päädida maksmata arvete või juriidiliste vaidlustega. Tasulised andmeteenused on asendamatud kui on tarvis erinevate allikate infot ühtseks tervikuks koondada.

Usina sõnul on investeering kvaliteetsesse infosüsteemi alati odavam kui valeinfo põhjal tehtud otsused. „Valeinfo on tegelikult kõige kallim info,“ ütleb ta.

Usin toob näite, et ainuüksi juhatuse vahetuse registreerimine äriregistris võib võtta aega kuni aasta, mistõttu on registrist leviv info sisuliselt vale. Joonas Jõgi märgib, et sellises olukorras kandub vastutus andmete õigsuse eest andmemajadesse: „Teenusepakkujana on see ka meie kohustus algallikat parandada ja uuendada.“ Tasulise teenuse puhul maksabki klient eelkõige kvaliteedikontrolli ja kindlustunde eest, et keegi tegeleb info korrektsuse tagamisega.

Paljudes ettevõtetes raisatakse endiselt ressurssi andmete käsitsi kogumisele, teadvustamata selle tegelikku kulu. Joonas Jõgi osutab eriti kriitilisele kohale: „Väga sageli teevad selliseid analüüse ettevõtete juhid, mis, arvestades nende tunnihinda, on eriti karm.“ Ta toob näite, kus juhi poolt käsitsi tehtud analüüs õnnestus andmemajal automatiseeritult lahendada vaid ühe minutiga.

Erki Usin ütleb, et see pole nii, et võtad ühe inimese juurde ja maksad talle palka: „Kui ettevõte hakkab ise andmeid koguma, kandub vastutus info sisu eest sageli töötajatele, kelle põhitöö on midagi muud. See tekitab organisatsioonis stressi ja protesti, kuna inimesed peavad hakkama tegelema andmete sisestamisega, mis ei kuulu nende pädevusse ega tööülesannete hulka.“

Tulemuseks on sageli ebakvaliteetne ja kallis Exceli tabel, mis ei paku tegelikku ärilist väärtust. Sageli täidab see küll raporteerimisvajadust, kuid puudub süvitsi minev tõlgendamisoskus, mis andmete puhul on eraldi kompetents.