Autor: Kadri Penjam, vabakutseline ajakirjanik • 22. oktoober 2020

Arvestusala Edendaja kandidaat nr. 8: Livia Laas, Eesti Töötukassa tööandjate teenuste osakonna teenusejuht

Juba 30. oktoobril anname koostöös Excellent Business Solutionsiga välja Arvestusala Edendaja 2020 tiitli inimesele, kes on tegutsev arvestusala valdkonnas või seda tugevalt mõjutanud.

Eesti Töötukassa tööandjate teenuste osakonna teenusejuht Livia Laas on kogu oma senise tööelu pühendanud tööotsijate ja tööpakkujate abistamisele. Töö ja pereelu ühitamiseks on tema sõnul lihtne retsept: tee kõike armastusega!

Eesti Töötukassa tööotsijate ja tööandjate teenuste osakonna teenusejuht Livia Laas
Autor: Meeli Küttim

Kodu nii linnas kui ka maal

Livia on Tallinnas sündinud ja kasvanud, kuid kõik suved veetnud Kesk-Eestis vanavanemate maakodus. Sinna põgeneb ta oma perega praegugi igal võimalikul juhul. Looduses peituv rahu, omaetteolek ning võimalus end argiaskeldustest välja lülitada on hindamatu väärtusega.

Me kohtume Kullo Huvikeskuse juures ning kohavalik pole sugugi juhuslik. Nagu Livia ise ütleb, on ta põline Mustamäe laps ning just sellepärast ta kohtumiseks selle paiga valiski. Õppinud on ta Mustamäe Gümnaasiumis ja käinud Kullos Ellerheina tütarlastekooris laulmas – nõnda on kohalikud teed-pargid talle tuttavad juba varajasest lapsepõlvest. Edasi läks ta aga hoopis Tartu Ülikooli sotsiaaltööd ja sotsiaalpoliitikat õppima. Miks just Tartusse?

Arvestusala Edendaja tiitli anname välja raamatupidajate päeva konverentsil. Tule kohale või vaata veebiülekannet, rohkem infot SIIN!

„Kindlasti ei olnud põhjuseks see, et ma oleksin kangesti tahtnud Tallinnast ära minna. Seda mitte. Pigem tähendas Tartu minu jaoks kõige tõelisemas ja klassikalisemas mõttes ülikoolilinna. Soovisin saada osa kõigest, mida tudengipõlvel mulle pakkuda on, ja olin kindel, et saan seda kogeda just Tartu Ülikooli astudes,” selgitab Livia toonast valikut. Seal läbis ta nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe ning asus magistrantuuri alguses ka tööle Eesti Töötukassa Tartu büroos.

„Tõepoolest, minu kõige esimene töökoht oli ühes väikeses uuringufirmas projektijuhina. Seal olid ääretult toredad kolleegid ja töö oli meeltmööda, ent hing ihkas ikkagi sellist tegevust, mis oleks minu õpitava erialaga rohkem seotud. Kuna Tartu Ülikoolist kohe üle tee asus Eesti Töötukassa Tartu büroo, võtsin julguse kokku ja astusin ühel päeval lihtsalt selle uksest sisse. Väljusin sealt peagi ettepanekuga kandideerida nõustaja ametikohale. Mul oli mõtlemiseks aega täpselt päev ning nõnda saigi tehtud otsus end proovile panna. Juba nädala pärast olin välja valitud,” kirjeldab Livia sündmuste kiiret arengut.

„Tööturuteema oli mulle juba tollal hingelähedane. Mulle tundus, et see on valdkond, kus põimuvad minu jaoks kaks olulist ala – sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika. Nõnda ma siis teadsin, et see on ala, kus võiksin ennast proovile panna ja midagi ise ära teha. Ei läinud just kaua aega tundmaks, et pean proovima – ei saa seda võimalust käest lasta,” lisab ta.

Aasta oli siis 2009 ning töö- ja koolielu ühitamine sattus kõige keerulisemale ajale. Livia oli just alustanud magistriõpinguid, seega tuli samal ajal nii kooli jõuda kui ka tööd ohjata. See ei olnud lihtne, kuid noor inimene jõuab palju ning kindlasti oli siin oma osa ka vastutulelikel kolleegidel ja õppejõududel, kes lubasid kahe maja vahet joosta. Eks Livia ise oli samuti kohusetundlik ega petnud kellegi ootusi – tehtud said nii koolitööd kui ka töökohustused. „Mulle endale andis väga palju juurde just see, et kui ülikoolis õppisin teooriat, siis töö käigus sain aimu praktilisest poolest. Viisin sujuvalt kokku teooria ja praktika. Sain õpitust paremini aru, tegin vajaliku praktika ja tekkis ülevaade – pusletükid õpitust paigutusid oma kohtadele,” lisab ta. Nõnda oli Livial juba magistridiplomit saades CV-s kirjas erialane töökogemus ning edasi läks juba lihtsamalt.

Tagasi Tallinna – uus ja stabiilne algus tööelus

Pärast magistrantuuri lõpetamist tuli Livia 2011. aastal Tallinna tagasi. Tegelikult oli ta terve õpingute aja nädalavahetuseti kahe linna vahet pendeldanud, sest pere ja ka elukaaslane elasid Tallinnas. Nõnda oli loogiline jätk, et pärast õpingute lõppu vaatas Livia töö järele ringi pealinnas ning seadis sammud Eesti Töötukassa Tallinna büroosse.

„Tartus töötasin lühikest aega nõustajana ja liikusin seejärel edasi karjääriinfo spetsialisti ametikohale. Korraldasin mitmesuguseid töötubasid, kus arutati tööle kandideerimisega seotud küsimusi. Tallinnas kandideerisin aga peakontorisse koondamistele reageerija ametikohale. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et sõitsin kohale ettevõttesse, kus oli toimumas suurem koondamine. Rääkisin töötajatele, mida see neile kaasa toob, millist abi nad Eesti Töötukassast saavad ning kuidas oleks mõistlik sellises olukorras edasi käituda. Rahustasin esmaseid hirme ja vastasin küsimustele,” selgitab Livia, lisades, et talle meeldis tollase töökoha paindlikkus – sai liikuda kogu Eestis ja sättida tööd vastavalt vajadusele.

Siis tegi elu aga sisse vangerduse ja Livia ellu tuli ootamatult uus valdkond, millele ta polnud jõudnud mõeldagi. Livia lapseootus ei läinud päris plaanipäraselt ja temast sai sügavalt enneaegsete kaksikute ema. See tähendas, et töö jäi tagaplaanile ning esikohale tõusis pere, ümbritsev tugivõrgustik, vaimne ellujäämine nii raskel ajal ja sellest üheskoos väljatulek. Peagi lisandus perre järgmine laps.

Miks me sellest räägime? Sest Livia on tugev naine, kes on oma positiivsuse ja tahtekindluse abil suutnud ka elu väga keerulised ajad enda kasuks tööle panna. Nüüd on ta juba pikemat aega MTÜ Enneaegsed Lapsed juhatuse liige ja püüab omaenda kogemuse kaudu aidata Tallinna Lastehaiglas kriisinõustajana neid, kes parajasti selles mustas augus on. „Soovin aidata oma kogemuse põhjal teisi ning kui ma suudan kasvõi natukenegi kellegi olukorda kergendada, nende küsimustele vastata, olen rahul. Ilmselgelt ei jõua meedikud, kes iga päev nii meie kui ka meie laste eest võitlevad, vastata kõigile küsimustele, mis lapsevanemal sel ajal tekivad,” tõdeb ta.

Peagi kutsuti teda aga tagasi poole kohaga Eesti Töötukassasse tööle. „Sel ajal oli noorem laps aasta ja nelja kuu vanune ning tundsin, et ehk oleks aeg kodust veidikene välja pääseda, tagasi kolleegide keskele. Mulle pakuti koolituste koordineerija kohta, hiljem liikusin edasi täiskohaga noorte garantiijuhi kohale. Nüüd olen juba 2018. aasta algusest tööotsijate ja tööandjate teenuste osakonnas teenusejuht. Aitan tööandjaid sellel raskel ajal. Ilma nendeta ei oleks meil võimalik ka tööotsijaid toetada. Oleme selles kriisis üheskoos, mitte üksteise vastased,” selgitab ta. Nõnda võib öelda, et kogu Livia teadlik tööelu on olnud seotud Eesti Töötukassaga. Ta on liikunud asutuse sees, elu on toonud temani hulga võimalusi end proovile panna. See ongi vast see, mis on teda Eesti Töötukassas nii kaua kinni hoidnud ning pole pannud mujalt väljakutseid otsima.

Soovin inimesi aidata – ja päriselt!

Nagu Livia ise ütleb, on töötukassas töötamisel olnud tema jaoks väga suur argument see, et ta saab oma tööd tehes päriselt inimesi ühel või teisel viisil aidata. „Oma töös näen väga erinevaid vaatepunkte: on neid, kes defineerivad end ainult töö kaudu ja kelle jaoks on töö kaotamine suur hoop enesehinnangule. Kas selline enesemääratlus on õige – see on juba teine teema, kuid olen igal oma ametikohal Eesti Töötukassas püüdnud aidata kas tööandjaid või tööotsijaid – kuidas parasjagu olukord ja vajadus on olnud,” tõdeb naine.

„Organisatsioon ise on mulle samuti tähtis olnud,” lisab ta Eesti Töötukassast rääkides. „Kindlasti ei saa üle ega ümber suurepärastest inimestest, kes minu ümber. Ühine mõtlemisviis, mis meil siin valitseb, on nii inspireeriv, et selle tuules on võimalik palju ära teha. Töökaaslased ei ole ju ometi ainult kolleegid − need on inimesed, kellega koos veedame enamiku oma päevast. Seega peavad nad sobima meile ka inimlikul tasandil. Ühine huumorimeel – ka enda üle peab oskama vahepeal naerda – ja ühtemoodi hingamine on olulised aspektid üheskoos tulemuste saavutamisel,” ütleb Livia oma kolleegidest rääkides ning kinnitab, et oma tiimil on õnnestumistes suur osa. „Kindlasti ei kirjuta ma õnnestumisi ainult enda arvele. Eesti Töötukassa tervikuna on olnud see asutus, kus toetatakse kõigi meie tegevust, antakse meile juhised ja võimalus oma tööd hästi teha ning kus usaldus ja vastutus käivad käsikäes,” lisab ta, et töö ja eraelu ühitamine on tema jaoks alati ülioluline olnud. „Töö ei tohiks olla kohustus, vaid väljakutse ja nauding,” lisab ta. Nõnda on ta saanud ka raskematel hetkedel, kui põhitähelepanu mujal, teha tööd distantsilt – ja selle võimaluse eest on ta ääretult tänulik.

Arvestusala Edendaja 2020

Tunnustame koos valdkonna tegusaid inimesi - anna oma hääl SIIN!

Ju olen olnud õigel hetkel õiges kohas

Just nõnda iseloomustab Livia olukorda, kuidas on temani Eesti Töötukassas jõudnud mitmesugused võimalused ja pakkumised. „Ju siis olen elu jooksul teinud asju õigesti, et on pakutud võimalusi asju uuesti või uutmoodi teha – toimunud on loogiline areng,” selgitab ta, lisades, et püüab alati kasulik olla. „Kerge on öelda jah, raske on öelda ei,” püüab ta isegi end vahel korrale kutsuda, et mitte mässida end ülepeakaela kohustustesse ning jõuda ikka end mitme ettevõtmise vahel jagada. „Olen arvamusel, et kui saan olla kasulik, abiks, siis loomulikult püüan ikka aidata,” lisab naine.

Livia on, nagu juba öeldud, MTÜ Enneaegsed Lapsed juhatuse liige ning vabal ajal laulab Kose naiskooris Meelika. „Ütlen ausalt, et laulmine on see, mis laseb mõtetel puhastuda. Mul pole küll ajalist ega füüsilist ressurssi tegeleda koorilauluga sellel tasemel, et saaksin pidevalt esinemas käia, kuid see ei tähenda siiski seda, et suudaksin laulmisest täielikult eemale hoida. Kose naiskoor on selline armas seltskond naisi, kus laulmine on puhas nauding. Ja sealne dirigent on ühtlasi minu sõbranna, seega on rõõm nii toredas seltskonnas laulupisikut valla lasta,” tunneb Livia heameelt selle üle, et laul on tema elu osa siiani.

Nädalavahetustel põgeneb Livia koos perega aga linnakärast eemale. Tema pelgupaik on endiselt Kesk-Eestis asuv vanavanemate maja, mis praeguseks on renoveeritud, nii et seal saab aasta ringi elada. Seal pole kõikjal mobiililevigi – ja see sobib Liviale hästi, sest just nõnda on võimalik end täielikult välja lülitada. „See on koht, kus saan näpud mulda pista, teha sauna, tunda end vabalt metsade keskel,” lisab ta. Teine samasugune koht on abikaasa emakodu, kuhu samuti tihti põigatakse.

Usalda elu – ja elu usaldab sind

Mis on aga Livia jaoks läbi elu olnud oluline? „Eks ikka usaldus. Usaldus elus, töös, tegemistes. Ütlen ausalt, et olen jõudnud etappi, kus tunnen ja usun, et kõik läheb täpselt nõnda, nagu minema peab,” tõdeb Livia oma senisele elule tagasi vaadates.

MTÜ Enneaegsed Lapsed kriisinõustajana on ta samuti teadlik sellest, kui tähtis on usaldus. „Kriisiolukorras vanemad peavad meedikuid usaldama, sest rohkemat nad kahjuks teha ei saa. Minu roll on olnud mõista mõlemat poolt, olla nende omavahelise kommunikatsiooni tõlkija. Praegu olen nõustamistöö mahtu vähendanud, sest tegemist on ikkagi minu jaoks vabatahtliku tööga. Seega pean aega jagama Eesti Töötukassas oma peamise töö ja enda pere vahel,” lisab Livia.

Jõudu ja energiat ammutab Livia ka sõpruskonnast, kellega vabal ajal kokku saadakse. „Tõelised sõbrad on need, kelle puhul ei ole oluline, kui kaua omavahel nähtud pole. Jutt jätkub justkui poole sõna pealt,” muigab ta, kinnitades, et kui praegune eriline aeg mööda saab, on soov taas sõpru rohkem näha. Vahepeal kasutatakse aga kokkusaamiseks veebilahendusi.

Uhkustunne kordaminekute üle

Tööst Eesti Töötukassas on Livial aastate jooksul meenutada hulk hetki, mille üle ta heameelt tunneb. „Esmalt karjääriinfo spetsialistina töötades pidin endale looma pildi võrgustikust, oma töö ise üles ehitama, endale eesmärgid seadma ja neid siis täitma hakkama – selle üle olen väga uhke,” meenutab ta. Livia lisab, et kõik ametikohad on andnud talle juurde teadmisi, oskusi või kogemusi, mida mujalt saanud ei oleks. „Koondamiste juhina oli minu ülesanne olla inimestele toeks nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Arusaamine, selgitamine – ja teha seda mitte oma emakeeles – see oli minu jaoks suur eneseületus. Olen õnnelik, et sellise kogemuse võrra rikkam olen,” tõdeb ta.

Praeguses ametis on Livia jaoks oluline see, et kui varasematel ametipostidel oli tema hallata justkui töötaja vaade, siis nüüd tegeleb ta tööandja küsimustega. „Tööandjate murede kuulamine, neile nõu ja toe andmine – see on vaade, kuhu nüüd olen saanud suurema rõhu panna. Tööandjate usalduse saavutamine on kogu Eesti Töötukassa organisatsiooni pingutus ja saavutus. Olen selle üle äärmiselt uhke! Praeguses olukorras on samuti kõigi pilgud Eesti Töötukassa poole pööratud, meilt oodatakse tegevust ja abi. Tähtis on, et suudame meeskonnaga olla abiks ja pakkuda konstruktiivseid lahendusi.”

Livia kinnitab, et on praegu oma unistuste organisatsioonis. „Teen endiselt seda, millesse usun,” tõdeb ta. Tema sõnul ongi peamine uskuda oma töösse. „Eesti Töötukassa on suur organisatsioon, meil on üle 800 töötaja üle Eesti. On tähtis, et oleksime ühise asja eest väljas ja abiks just sellisel viisil, mida parajasti vajatakse. Üksinda ei ole võimalik kõige eest vastutada, seetõttu on usaldus ja abivalmidus meie organisatsioonis edu võti,” ütleb ta, lisades, et eks igas valdkonnas on tähtis hoida tasakaalu. Ei tohi ennast läbi põletada ja tuleb leida lahendusi, mis viivad edasi.

Livia elus on teisigi töid-tegemisi, mis kõnetavad, ja võimaluste piires püüab ta end ka täiendada. „Olen mänginud mõttega minna midagi veel edasi õppima, kuid olgem ausad, tööde-tegemiste ning pere kõrvalt – mu vanem tütar on praegu seitsmeaastane ja noorem viieaastane – ei ole see reaalselt võimalik. Küll aga olen püüdnud leida võimalusi ennast koolitada näiteks Tartu Ülikooli e-loengute kaudu. Samuti, olles ise kogemusnõustaja, koolitan ka teisi kogemusnõustajateks. Sel kevadel alustasin superviisori-coach’i 2,5-aastase väljaõppega, et saaksin soovi korral tulevikus pakkuda tööalast individuaalset või grupinõustamist. Elukestev õpe on minu elu osa – seda nii ühel kui ka teisel viisil,” lisab Livia mõtiskledes.

Livia Laasi nõuanded raamatupidajatele

• Julge küsida!

• Julge õppida!

• Julge kaasa minna uuendustega.

• Julge pakkuda lahendusi – hea idee on kõige algus!

• Ole paindlik – muutus ei ole alati halb.

• Tee järeldusi ja analüüsi oma tegevust – see viib edasiste läbimõeldud sammudeni.

• Armasta oma tööd!

Kes on Arvestusala Edendaja?

Läbi aasta vahendab raamatupidaja.ee arvestusala valdkonnas tegutsevate ja/või seda tugevalt mõjutavate inimeste töiseid saavutusi ja parimaid praktikaid. Koostöös Excellent Business Solutionsiga valime ajakirja kaanepersoonide seast välja arvestusvaldkonda sel aastal kõige enam mõjutanud professionaali.

Ülevaade tänavustest kandidaatidest on SIIN!

Jaga lugu
Raamatupidaja.ee toetajad:
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700