Kas eriolukord mõjutab elatise maksmise kohustust

On erakorraline aeg ning eelkõige vajame me kõik rahu ja mõistmist. Lihtne ei ole ka lahus elaval vanemal, kes on kaotanud töö või kelle sissetulek on tuntavalt vähenenud. Selge on see, et täitemenetluse alustamine ei garanteeri elatise tasumist – kui ikka sissetulekuid ei ole, siis neid ei ole.

Jah, on õige, et laps tahab süüa iga päev, samuti vajab laps riideid ning lapsega on seotud ka palju muid kulutusi. Kui vanematel on raskem aeg ning nad piiravad järgnevatel kuudel enda kulutusi näiteks riietele ning teiste eluliselt ebavajalike asjade osas, siis niisamuti saab piirata ka kulutusi lapsele – nad mõistavad, kui neile selgitada olukorda, et me ei ole üksi selles olukorras, terve maailm on selles olukorras. Samuti saavad ka teismelised aru, et täna ei ole oluline uus teksaspüks või tehnikavidin, oluline on saada hakkama olemasolevate vahenditega ning loota, et naaseme tavapärase elukorralduse juurde lähiajal. Ja ega sellise olukorra mõistmine mööda külge maha ka jookse - see, et me raskes olukorras teineteist mõistame ja paindlikumad oleme, tuleb ilmselt ka tulevikus kasuks.

Ebaselgus homse ees tekitab pingeid ka vanemate omavahelistes suhetes ning kõige olulisem on säilitada mõistlik meel. Jah, meil on vaja raha hakkama saamiseks, kuid materiaalsetest vahenditest oluliselt rohkem vajab laps mõlemat vanemat ning nende omavahelist normaalset teineteisest lugupidavat ja mõistvat suhtumist. Ajutiselt miinimummäärast väiksema elatise laekumine ei tundu just kõige mõistlikum põhjus suhete rikkumiseks.

Kõik eeltoodu ei tähenda muidugi seda, et elatise tasumise kohustusega vanem võiks võtta seisukoha, et kuna on eriolukord, siis tal puudub oma lapsele/lastele elatise andmise kohustus. Isegi kui kohustatud vanemal puudub võimalus anda elatist kokkulepitud suuruses või seaduses sätestatud miinimummääras, säilib tal elatise tasumise kohustus iga juhul. Vanem, kes on kaotanud töö, on kohustatud tegema endast kõik oleneva, et ta suudaks enda lastele toetust pakkuda.

Kui lahus elav vanem on kaotanud töö ja kohe pole ka uut võtta, tuleb end töötukassas arvele võtta – eriolukorras on üldjuhul töölepingu lõpetamise alused tavapörasest teistsugused, sagedamini tuleb ette koondamisi kui poolte kokkuleppel töösuhte lõpetamisi ning sellest sõltub ka töötutoetuse määr. Soovitan uurida töötukassa poolt pakutavaid toetuse võimalusi ajaks, mil inimene aktiivselt tööd otsib. Sama soovitus kehtib ka lapsega koos elavale vanemale puhuks, kui viimane on töö kaotanud. Lapsega koos elav vanem ei tohi unustada, et elatis on mõeldud lapse kulude katmiseks ning vanematel on kohustus anda lapsele elatist võrdses määras. Lapsega koos elava vanema igapäevasele lapse eest hoolitsemisele ei ole seni veel hinnasilti külge pandud ning argument, et “mina kasvatan last igapäevaselt ja sina maksa sellevõrra rohkem”, ei ole õiguslikult pädev.

Seega kallid lapsevanemad, kes te elate lapsega koos ning olete lapse esindajaks lapse elatise nõudes – ärge kiirustage esimeste raskuste tekkimisel kohtumenetluse või täitemenetluse algatamisega olukorras, kus suuremal osal elanikkonnast on majanduslikult äärmiselt raske. Seda on mõistlik alles siis teha, kui elatist tasuma kohustatud vanem käitub pahauskselt ning kasutab näiteks eriolukorda ettekäändena elatise mitte maksmiseks, kuigi vahendid selleks on olemas.

Samuti lahus elavad vanemad, kes te olete kohustatud andma oma lastele elatist igakuiste rahaliste maksetena – eriolukord ja majanduse halb seis ei ole automaatselt põhjus elatise summa vähendamiseks või sootuks mitte maksmiseks, ka näiteks töötu staatus ei ole selleks kunagi olnud. Seega olge mõistlikud ja tehke kõik endast olenev, et teise vanemaga jõuda raskemal ajal ajutisele kokkuleppele ning arvestage seejuures, et teine vanem lapse esindajana ei pea teile vastu tulema, aga ta võib seda teha. Just seetõttu ongi täna kõige olulisem märksõna teineteise mõistmine.

Allikas: HUGO.legal