Muudatused tegelike kasusaajate määratlemise juhendis

Kõik, kellel on suurem otsene või kaudne osalus kui 25%, loetakse samuti alati tegelikeks kasusaajateks – ka juhul, kui neil ettevõtte üle kontroll puudub (sellist olukorda kirjeldab juhendi näide 3).

Esineda võib ka olukord, et füüsilist isikut, kes omaks ettevõttes üle 25% suurust osalust või muul viisil kontrolli selle üle, polegi olemas ning puudub ka alus arvata, et ta võiks olemas olla (sellist olukorda käsitleb juhendi näide 4).

Kui ettevõttel on nt 4 või rohkem füüsilisest isikust osanikku, kelle osalus jääb alla piirmäära ja üksikult võttes ei saa neist keegi ka ettevõtet kontrollida, tuleks registris tegelikeks kasusaajateks nimetada juhtorgani liikmed.

Neile lisaks väiksemat kui üle 25% suurust osalust omavate isikute ära nimetamine pole keelatud – eriti, kui nad seda ise soovivad. Aga kui mõni väikeosanik ise sellega nõus pole, võib ta juhatuselt nõuda andmete muutmist RahaPTS § 79 alusel.

Eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgan on juhatus. Kui seaduses on sätestatud nõukogu olemasolu, on juhtorganiks ka nõukogu.

Tegelik kasusaaja tuleb märkida ka mittetulundusühingute puhul, kuigi neist ühegi eesmärgiks pole kasumi saamine. Vastavalt tegeliku kasusaaja definitsioonile näidatakse sellisel juhul ära isik(ud), kelle kontrolli all ühing tegutseb. Tavapäraselt on need juhatuse liikmed.

Erandid on võimalikud nt juhul, kui mittetulundusühingu asutajateks või liikmeteks on juriidilised isikud. Sellisel juhul määratakse tegelik kasusaaja samamoodi nagu äriühingute puhul. Ka siin kehtib põhimõte, et enam kui neljaliikmelise juhatuse puhul piisab juhatuse esimehe ära märkimisest. Kui isik märgitakse tegelikuks kasusaajaks oma positsiooni tõttu juhtorgani liikmena, ei loeta sellest välja, et ta saab ühingust rahalist tulu või et ühing tegutsebki tema isiklikes huvides.

Rahandusministeeriumi juhendiga saab tutvuda SIIN.

Allikas: Eesti Kaubandus- Tööstuskoda