Kuluarvestuse asemel tuluarvestus

Akkeli sõnutsi on selge, et iga tegevus tootmistsüklis toob kaasa kulud ja on oluline, kuidas neid kulusid mõõta, seda eriti siis, kui hakatakse analüüsima toote edukust või ebaedukust.

Tegelikult enamikku kuludest Olvi Grupis toodetele ei jagata, vaid vaadeldakse üldkuluna. Kui vaatame proportsiooni, siis kehtib olulisuse põhimõte ja tuleb küsida, kas sellega on  mõtet tegeleda. Kui üldplaan on paigas, polegi nii oluline, kas see on paigas ka iga üksiku toote puhul. „Tulu on olulisem kui kulu, ja seda mitmel põhjusel. Tulude suurendamisel on efekt kulude kokkuhoiu omast suurem. Samas see ka motiveerib ja mõjub positiivselt inimestele,“ selgitas Akkel ja selgitas, et kõigepealt vaatavad nad tulubaasi ja alles siis hakkavad küsima, mis tootmine maksab. Kui tulemuseks on sobiv number, siis minnakse ideega edasi.

Olvi Grupi arendusjuht ütles kokkuvõtteks, et tootearendus on lahutamatu osa põhitegevusest ja toimub kogu aeg ning arvestussüsteem pole midagi eraldiseisvat, vaid peab lähtuma juhtimisstrateegiast.

Oluline on see, mida mõõta

Sangari finantsjuht Inno Kalberg tutvustas minutihinnapõhist kuluarvestussüsteemi. „Kuna kuludest moodustavad olulise osa tööjõukulud, siis peame mõõtma seda, kui palju panustatakse.Särgi õmblemisel tehakse keskmiselt 64 operatsiooni, millest igale kulub kindel tööaeg, mis on leitud mõõtmise tulemusel. Normeerija mõõdab konkreetse õmbleja juures stopperiga operatsioonile kuluva aja ja arvutab keskmise tööaja. Ühelt poolt on kõik operatsioonid ajaliselt hinnatavad ja kontrollitavad, ent teisalt tähendab normeeritud protsess ka konkreetseid materjalikulusid. Kui pannakse paika mudel, kangas ja suurus, kalkuleeritakse välja detailselt konkreetse mudeli materjalikulu.

See tegelikkuses nõukogude ajast pärinev arvestussüsteem tagab suurema tootlikkuse ja võimaldab omahinna kalkuleerimist tootehinna erisust arvestades. „Näiteks  kui tegu on ruudulise või triibulise särgiga, tuleb ruudud ja triibud sobima ajada. See tähendab suuremat  ajakulu tootmises. Kui erisusi arvesse võtta, saab teada toote õigema tootmisomahinna ja koostada ka õige müügihinna,“ rääkis Kalberg.

Selline arvestussüsteem arvestab iga töötaja tööpanusega – kes on osavama ja kiirem, saab ka paremat tasu. Vastavalt sellele kujuneb töötasu.

Süsteemi miinustena tõi Kalberg välja väheneva tootmistellimuste hulga ja suure arvestustöö koormuse. Tükipõhine palgaandmete sisendinfo kogumine algab õmbleja juurest, kes esitab andmed palgaarvestajale. Spetsiaalsete  IT- lahenduste väljatöötamine nõuab suuri investeeringuid, mis pole Sangarile hetkel majanduslikult mõttekad. Ka varitseb siin ülenormeerimise oht: normeeritakse kõike, mõtlemata sellele, kas seda on üldse vaja.  Tegelikult tuleks normid aeg-ajalt üle kontrollida.

„Arvestuse eesmärk on esitada kokkuvõtlikul kujul organisatsioonis toimuvat ning see peab protsesse peegeldama võimalikult ligilähedaselt. Tuleb süvitsi tunda äriloogikat ja mõõta olulisi tegevusi,“ võttis Kalberg Sangari kuluarvestussüsteemi  põhimõtted kokku.