On tohutu hulk selliseid töötajagruppe, kelle töö ja tööelu lähitulevikus oluliselt muutuvad. Üks üha kiirema tempoga muutuste keerisesse sattuv rühm on avaliku sektori töötajad. Avalik sektor on näiteks Soomes olnud üks tähtsamaid tööandjaid. Valdade ja linnade organisatsioonid muutuvad oluliselt väiksemaks, välja arvatud see osa, mis puudutab vanurite hooldust, ja vähenemine toimub peamiselt pensionilemineku kaudu. Riigivalitsemist kontsentreeritakse, delegeeritakse piirkondlikult ja tõmmatakse koomale. Üha rohkematesse avaliku sektori tegevustesse kaasatakse erasektori partnereid või asendatakse teatud tegevused allhangetega.
Teine trend puudutab töösuhte lepinguliikide mitmekesistumist. Võib-olla silmatorkavaim muudatus viimase kümne aasta jooksul on olnud tööjõu rentimise levimine. On tekkinud väga palju renditööjõudu pakkuvaid ettevõtteid ja osa neist on kasvanud väga suureks.
Fakt on igatahes see, et tööelu oli sotsioloogia seisukohalt edenenud kiiremini kui selle reeglid. Üldkehtivad töölepingud, tulupoliitilised terviklahendused ja tööandjate üldine huvipuudus töötajate vajaduste individuaalsuse vastu on tööelu reegleid paigal hoidnud. Tööjõurendifirmad asusid kõiki neid probleeme lahendama ja pakkusid täiesti teistsuguseid alternatiive. Nad kiirendasid noorte tööleidmist, palgates aktiivselt näiteks 15- ja 16-aastasi, ning pakkusid immigrantidele tööd eelarvamusvabamalt kui tööandjad. Nad andsid peamiselt tööjõu hulgast kõrvale jäänud inimestele (õpilastele, pensionäridele ja koduperenaistele) võimaluse osaleda tööelus neile sobival määral, lastes neil endal töö mahu üle otsustada, ilma et nad peaksid kartma mingite soodustuste kaotamise pärast. Nad andsid võimaluse teenida teistest rohkem, tehes teistest rohkem tööd.
Nad pakkusid tööandjale võimaluse testida töötajaid tavapärasest katseajast kauem, vallandada või välja vahetada lihtsamal viisil, kui isiksused ei sobinud. Nad mõistsid, et inimesed tahavad üha rohkem ise oma tööaja, töö mahu ja töö asukoha üle otsustada. Üks inimene tahab töötada igal nädalavahetusel, teine aga kolm kuud aastast hoopis midagi muud teha.
Näiteks õigusbürood on juba pikka aega kasutatud Soomes sellist praktikat, et kliendiga sõlmitakse nn placement-leping, mille järgi õigusbüroo palgal olev inimene on ajutiselt või osalise tööajaga kliendi ettevõtte in-house-jurist.
Kuigi selle suhtes on ka liialdatud, on tööjõu rentimine üldiselt tööjõuturgu elavdanud, juurdunud struktuure kõigutanud ja alternatiive pakkunud. See ei ole ka Soome majanduse seisukohalt tühiasi.
Pikemalt saab töötegemist mõjutavatest sotsioloogilistest trendidest edasi lugeda Põhjamaade ainsa müügiprofessori Petri Parvineni raamatust „
Müügipsühholoogia. Nii meile müüakse“. Raamatu saab tellida veebist
SIIT