4. september 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sissenõudmiskulud hõlmavad kõiki võla kohtuvälise nõudmisega seotud kulusid (nt registripäringu-, side-, või inkassokulud), isegi kui nende tähistamiseks kasutatakse mõnda muud nimetust (nt menetlus-, kahju- või meeldetuletustasu).

Muuhulgas hõlmavad sissenõudmiskulud meeldetuletuskirjade saatmise kulusid. Meeldetuletuskiri on mis tahes vormis saadetud teade, mille eesmärk on tuletada võlgnikule meelde oma kohustust eelnev võlg ära maksta. Võlgnevuse märkimist või meelde tuletamist järgmise kuu arvel meeldetuletuskirjaks ei loeta.

Jõustuv muudatus eristab lepingu kehtivuse ajal ning pärast lepingu lõppemist tekkivaid sissenõudmiskulusid.

Lepingu kehtivuse ajal tuleb iga üksiku sissenõutavaks muutunud võlgnevuse (nt iga graafikujärgse maksega hilinemise) kohta saata esmalt vähemalt üks tasuta meeldetuletuskiri ning seejärel saab saata ühe tasulise meeldetuletuskirja, mille hüvitamiseks võib nõuda kuni 5 eurot. Muude lepingu kehtivuse ajal tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamist nõuda ei saa.

Pärast lepingu lõppemist võib saata maksimaalselt kolm tasulist meeldetuletuskirja, kusjuures kirja saatmise ajaks peab lepingu lõppemisest või eelmise kirja saatmisest olema möödunud vähemalt seitse päeva. Muude pärast lepingu lõppemist tekkivate kulude hüvitamist saab nõuda üksnes sissenõudmiskulude maksimaalse kogusumma ja meeldetuletuskirjade kulu vahele jäävas ulatuses.

Lepingu lõppemise järgsete sissenõudmiskulude ülempiir sõltub nõude suurusest ja on järgmine:

▲ ▼ Nõude suurus	▲ ▼ I kiri	▲ ▼ II kiri	▲ ▼ III kiri	▲ ▼ Max kogusumma
... – 500 (k.a)	15	5	5	30
500– 1000 (k.a)	20	5	5	40
1000  – ...	25	5	5	50

Seejuures tuleb arvestada, et sissenõudmiskulude ülempiirid on sätestatud maksimummääradena. Kui tegelikud kulud on väiksemad, peaks olema väiksem ka tarbijalt nõutav sissenõudmiskulude hüvitis. Veelgi enam, tarbija võib nõuda ka tegelike, kuid siiski ebamõistlike sissenõudmiskulude vähendamist (nt kui võlgnik on nõudele järjepidevalt vastu vaielnud ning võlausaldaja pidanuks meeldetuletuskirja saatmise asemel kohtusse pöörduma).

Samas tuleb arvestada, et erandlikel asjaoludel võib võlausaldaja nõuda ka piirmääradest suuremate sissenõudmiskulude hüvitamist (nt kui sissenõudmistoimingud on osutunud erakordselt keeruliseks või välismaal elava võlgnikuga kontakti saamine on olnud seotud täiendavate kuludega). Ülempiiri ületavate sissenõudmiskulude nõudmine toimub üldiste kahju hüvitamise reeglite järgi ning üksnes põhjendatud juhtudel ja tõendatud ulatuses.

Seega võib jõustuvate ülempiiride valguses öelda, et võlausaldajal tasub võlgnikuga kirjavahetusse asumisest ning kohtuväliste toimingutega endale ülemääraste sissenõudmiskulude tekitamisest hoiduda. Võlausaldajal on otstarbekam pöörduda võlgniku vastu kohtusse, kus võla nõudmisega seotud kulud ei ole enam seotud konkreetse piirmääraga, vaid pigem tsiviilasja hinnaga.

Samuti  on oluline meeles pidada, et eelmainitu kohaldub ainult juhul, kui võlausaldaja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik ning võlgnik on sõlminud lepingu tarbijana (st väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust). Majandus- või kutsetegevuses võetud laenudele mainitud ülempiirid ei kohaldu.

Autor: Martin-Johannes Raude, advokaadibüroo Glikman Alvin & Partnerid advokaat