Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Sissenõudmiskulusid tarbijalt piiratakse
Justiitsministeerium saatis kooskõlastusringile seaduseelnõu, millega piiratakse tarbijalt nõutavaid sissenõudmiskulusid. Piirangud kehtivad nii kiirlaenudele, liisingu- ja krediitkaartide andjatele kui ka järelmaksuga müüjatele.
Eelnõu eesmärk on kaitsta tarbija õigusi ning vältida olukorda, kus erinevate kõrvalnõuete, eelkõige sissenõudmiskulude tõttu kasvab makseraskustesse sattunud inimese võlg hüppeliselt ja ta satub veelgi halvemasse majanduslikku olukorda.
Sissenõudmiskulud tekivad võlausaldajal siis, kui laenu võtnud inimene ei maksa seda õigeaegselt tagasi. Enamasti on need vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks - näiteks talle helistamiseks või meeldetuletuskirjade saatmiseks, inkassoettevõtja teenuse kasutamiseks jne.
Tihti on sissenõudmiskulude suurus lepingus ette kindlaks määratud. Samas ei ole üldjuhul välja toodud, kui mitu tasulist kirja võlausaldaja võlgnikule kokku saadab. Tavaliselt sisaldub selline kokkulepe tüüptingimustes, mille sisu ei saa tarbija enne lepingu sõlmimist mõjutada.
„Kui tasu suurus on toodud hinnakirjas ning võla tagasi küsimiseks saadetakse meeldetuletuskirju üha uuesti ja uuesti, võib sellest saada omaette tuluteenimise allikas. Ei ole harvad juhud, mil 4000-eurosele laenule on sissenõudmiskuluna lisandunud 300 eurot. Sellise olukorra muutmiseks panemegi sissenõudmiskuludele kindla ülempiiri,“ ütles justiitsminister Andres Anvelt.
„Inimeselt nõutavad sissenõudmiskulud peavad olema võimalikult lähedased laenuandja tegelikele kulutustele. See tähendab, et võlausaldajad peaksid tegelema sissenõudmisega mõistlike kuludega ja tarbijasõbralikult. Samuti peaksid sissenõudmiskulud koos viivisemääraga olema selgemad, et inimene oskaks hinnata, mis summat temalt tulevikus nõudma hakatakse,“ selgitas minister.
Eelnõuga eristatakse tarbijalt võla nõudmist lepingu kehtivuse ajal ja pärast lepingu lõppemist:
- Lepingu kestel saab võlausaldaja nõuda tarbijalt ainult meeldetuletuskirjade saatmise kulusid. Iga võlgnevuse kohta saab saata ainult ühe tasulise meeldetuletuskirja, mille hüvitamiseks võib nõuda tarbijalt kuni 5 eurot.
- Pärast lepingu lõppu võib võlgnikule saata maksimaalselt kolm tasulist kirja. Kirju võib saata iga seitsme päeva tagant. Arvestada tuleb ka sissenõudmiskulude kogusumma ülempiiriga, mis sõltub sissenõutava summa suurusest. Näiteks võib üle 1000-eurose nõude puhul küsida sissenõudmiskulu kuni 50 eurot, mis on ühtlasi kõigi sissenõudmiskulude maksimaalne ülempiir.
Teise olulise muudatusena peab tulevikus viivisemäär tarbijakrediidi lepingutes olema näidatud nii päeva- kui aastamäärana. Praegu tehakse seda sageli ainult päevamäärana, millel alusel on tarbijal keeruline hinnata, milliseks kujuneb tema rahaline kohustus, kui ta õigeaegselt saadud laenu tagasi ei maksa. Samuti pole edaspidi lubatud rakendada viivist muule raha kasutamise tasule, näiteks lepingutasule.
Järelevalve tugevdamiseks saab tarbijakaitseamet õiguse teha sissenõudmiskulude regulatsiooni rikkujale ettekirjutus, nõudes rikkumise lõpetamist ja edasistest rikkumistest hoidumist. Krediidi kulukuse ülempiiri või tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute järgimata jätmine on edaspidi karistatav väärteona.
Seadus on plaanitud jõustuma 2015. aasta 1. juulil.
Eelnõuga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis.
Autor: Tuuli Seinberg, raamatupidaja.ee
Hetkel kuum
Enimloetud
4
Viimased uudised
Ühe raamatupidamisbüroo kogukäibest 29% on tehingud riigifirmadega.
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Ühe raamatupidamisbüroo kogukäibest 29% on tehingud riigifirmadega.
Täiendatud! Klaar.me juht: “Ettevõttel on olemas vahendid selle võla täielikuks tasumiseks”
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele