ERK käibemaksuseaduse muudatusi endiselt ei toeta

Järgnevad Eesti Raamatupidajate Kogu ettepanekud, märkused ja küsimused seoses seaduseelnõuga: 4.1. Kõnealuse eelnõu näol on tegemist keeruka mõjuga ja suurt töömahtu nõudva muudatusega ning seda ei tohiks rakendada kiirustades, põhimõttel - „eks me töö käigus parandame”. Meie hinnangul sisaldab eelnõu mitmeid selliseid punkte, mis praktikas tekitavad tõsiseid probleeme või mis ei toimi üldse.

4.2. Kuna enamusel ettevõtjatest ühtib majandusaasta kalendriaastaga, oleme seisukohal, et  taolisi suuri seadusemuudatusi tuleks rakendada kalendriaasta algusest, mitte aga suvalisel ja halduskoormust veelgi suurendaval moel ja ka ajal. Ettevõtetel ja töötajatel peab jääma võimalus eelnevalt planeerida ja järgmise majandusaasta eelarves arvestada oma tegevusi, täiendavaid tööjõuvajadusi, kulutusi,  korralisi puhkusi jms.

4.3. Oleme seaduseelnõu mõttest aru saanud nii, et seaduse muudatuse eesmärk on koguda informatsiooni käibemaksuga maksustatavate tehingute kohta. Eelkõige on maksupettuse raskuspunkt asetatud just käibemaksu tagasiküsimisele. Sel juhul oleks loogiline, et maksuhaldurit huvitavad just väljastatavad arved teistele käibemaksukohustuslastele ja saadud arved teistelt käibemaksukohustuslastelt. Meile jääb selgusetuks, milleks tuleb deklareerida kõik väljastatud arved, mis on üle piirmäära. Kui tegemist on eraisiku, mitte käibemaksukohustuslasest äriühingu, riigi või KOV üksusega, poleks sellise teabe kogumine ju üldse vajalik. Samuti tekitab hämmastust asjaolu, et vastavalt vormide täitmise juhenditele tuleb esitada ka muu rahaline info arve kohta, mis ei ole käibemaksuga seotud (kaasa arvatud viiviseinfo).

4.4. Samuti  tuleks jätta deklareeritavate tehingute hulgast välja erikorrad (KMS § 40, 41, 41.1 ja 42, st pöördmaksustamine), sest nende puhul arvetele käibemaksu summat ei märgita ja ei ole võimalik pettusi läbi viia.

4.5. Väga kunstlik, mitmes mõttes vastuoluline ja kohati lausa ohtlik on raamatupidamise seaduse täiendus, mis nõuab partneri äriregistri numbrit või isikukoodi, samas kui KMS seda ei nõua. Enamgi veel, seletuskirjas märgitakse otse, et sisendkäibemaksu võib äriregistri numbri puudumisel ikkagi maha arvata, sest KMS  seda  ei  nõua. Kuidas seda vastuolu praktikas lahendama peaks? Kas kuludokumenti ei tohi arvele võtta (sest ei vasta RPS-le), aga sisendkäibemaksu võib maha arvata? Seadus peaks olema koostatud nii, et seda on võimalik täita – antud olukord aga ei ole reaalses elus lahendatav.

Omaette probleemiks on isikukoodi küsimine eraisikutelt. See läheb tõenäoliselt vastuollu andmetekaitse seadusega – eraisik ei pea oma isikukoodi igale äriühingule avalikustama. Ja kas siis kõik need raamatupidamise algdokumendid, millel pole isikukoodi (või registrinumbrit) märgitud, on kehtetud? Pealegi klassifitseerib tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 kõik väljamaksed, millel puudub RS-s nõutavate rekvisiitideta algdokument (st kui puudub kasvõi üks registrikood) ettevõtlusega mitteseotud kuluks, mis tähendab vastavat tulumaksuga maksustamist. See puudutab ka käibemaksuga mitteseotud tehinguid ja tehinguid isikutega, kellel puudub registrikood (näit välismaa isikud) jne. Kui RS algdokumendi definitsiooni lisandub registri- ja isikukoodi nõue, siis tuleks ümber sõnastada vastav TMS-e säte, muuta see formaalsest sisuliseks ja ära kaotada viide algdokumendile (näiteks kirjutada selle asemele: „väljamaksed, mille seotus ettevõtlusega ei ole dokumentaalselt tõendatud).Kõnealune RS parandus omab käibemaksu küsimustest palju laiemat ja ettearvamatut mõju mitmetele maksudele ja valdkondadele ning tuleks kindlasti eelnõust välja jätta.

4.6. Kõige selle tõttu tundub meile mõistlik ettevõtte registreerimise numbri ja/või isikukoodi asemel hoopis  käibemaksukohustuslase numbri kasutamine. See vähendaks oluliselt deklareeritavate tehingute mahtu ja andmebaasi moodustaksid ainult käibemaksu seisukohalt asjassepuutuvad arved (välja jääksid mittekäibemaksukohustuslaste arved, kes niikuinii käibemaksu tagasi ei küsi).