Ühel oktoobrikuu õhtul, bussis teel Pärnust Tallinna, tabas mind ei tea kust tulnud mõte: kursuse toetub sügavamale arusaamale, et kellelgi meist ei peaks olema ülemust. Mitte kellelgi.
Ma tõepoolest usun, et ülemuste aeg sellisel moel, nagu me seda seni oleme kogenud, on möödas. Iga inimene on eelkõige iseenda juht ja võimeline ise tegema parima otsuse, mida ja kuidas ta oma töös teeb. Juhi roll on võimaldada tal anda oma parim ning koristada teelt takistused. Seega, juht ei ole ülemus, boss, ta ei ole see, kes teab ja käseb, vaid see, kes võimaldab inimesel teha head tööd. Ning coaching on selleks erakordselt hea töövahend.
Eelkõige tähendab selline mõtteviis muutust hoiakutes. Pole ülemus-alluv suhteid, vaid on partnerid, kes teevad erinevad tööd ning kelle tööd on samas omavahel tihedalt seotud, on ühe väärtuse loomise osad. Ühe partneri töö on teha otsuseid, vastutada oma tegemiste eest ning teha head ning enda jaoks motiveerivat tööd. Ja teise partneri töö peamine lõik on võimaldada tal seda teha, aidates sõnastada sihte, mõelda läbi plaane ning toetades asjade ära tegemist.
Selline arusaam pole midagi enneolematut. Eelmise sajandi üks tuntumaid juhtimismõtlejaid Peter Drucker rääkis juba siis teadmustöötajatest, kes on isepäised tipptegijad, kes vähe hoolivad hierarhiatest ning rohkem eneseteostusest. Töötajat ei ole võimalik omada, tema panust on võimalik ajutiselt rentida, kõlas Druckeri hoiatus.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele