Toodetud Ameerikas, mitte enam Hiinas

Hiina on olnud maailma „vabrikuks“ mitu aastakümmet, ujutades muu maailma üle odava tööstustoodanguga. Tootmise ja töökohtade üleviimine Aasiasse on olnud rahvusvaheliste suurettevõtete jaoks loomulik strateegiline valik. Ent Boston Consulting Groupi raport „Made in America, Again“ (eesti k. "Toodetud Ameerikas, uuesti") räägib sellest, kuidas Hiina hakkab oma odaval tööjõul põhinevaid konkurentsieeliseid kaotama ning üha enam on Ameerika turule mõeldud kaupu mõttekas toota kohapeal. Samal ajal on USA tööstus tegemas läbi sarnast kohandumist, nagu kunagi vastusena Euroopa, Jaapani või Aasia Tiigrite survele.

Palgaralli Hiina tööstuses

USA valitsus on hakanud agressiivsemalt töökohti koju toomamöönab, et tootmise tagasitoomine ei pruugi tähendada USAs suuremat tööstussektorit või rohkem töökohti, kuid kindlasti tähendab see uusi tehnoloogiaid ja uusi ärimudeleid. Energeetika, keskkond, loodusteadused, transport, side, julgeolek ja ehitus on valik perspektiivseid valdkondi, mille ümber Ameerika võiks oma majandust ja ühiskonda ümber kujundada.

Hiina ei ole 20. sajandi jooksul ameeriklaste jaoks ammugi esimene töökohti ohustav majandusrivaal. Sedamööda, kuidas II Maailmasõjast toibuvad Euroopa riigid ja Jaapan jalad alla said, kaotas USA 1970ndatel oluliselt oma tähtsust terase-, auto- ja arvutikiipide tootmises. 1980ndatel murdsid ennast rahvusvahelisele turule Taiwan ja Lõuna-Korea, kes viisid USAst töökohti mänguasja-, jalatsi- ja riidetööstuses ning hiljem juba tarbeelektroonikas. Samas on need konkurendid aidanud USA tööstusel iga kord pigem tugevamaks muutuda, sundides ettevõtteid liikuma kõrgema lisandväärtusega tootmise poole. 1990ndatel saavutasid USA ettevõtted liidripositsiooni näiteks mikroprotsessorite tootmises, lennunduses, farmaatsiatööstuses, tarkvaraarenduses.Tööstustoodang kasvas, samuti investeeringud ja hõive. Technology Review

USA valitsus on hakanud ka tootmist proaktiivsemalt "koju tooma". Seni on Aasias ja Euroopas olnud riigil oluline mõju investeeringute meelitamisel fookusvaldkondadesse näiteks maksuerisuste, grantide või soodsate laenude abil. Viimastel aastatel on nii USA föderaalvalitsus kui ka osariigid muutunud agressiivsemaks motivatsioonipakettide pakkumisel tööstusettevõtetele: näiteks 1,3 miljardi dollariline pakett GlobalFoundries mikrokiipide rajamiseks või 1,45 miljardiline laen Nissani uue tehase ehitamiseks. Samuti on ametiühingud USAs ilmutamas suuremat paindlikkust töökohtade tagasitoomise nimel.

Hiinast lahkuvaid töökohti on keeruline endale saada ka teistel Aasia odavmaadel. Hiina 1,34 miljardist inimesest on praegu 84% töövõimelised täiskasvanud, kellest 215 miljonit on hõivatud tööstuses - seda on poole rohkem, kui ülejäänud Kagu-Aasias ja Indias kokku ning muul Aasial ei ole lihtsalt demograafilist ressurssi seda tööjõudu asendada. Samuti on teistes Kagu-Aasia odavmaades, näiteks Vietnamis kehvem tööjõu tootlikkus, kvaliteet, tarnevõrgustik. Ning geograafiline eelis võrreldes Hiinaga puudub.

Küll aga omab soodsat asukohta USA tagahoov Mehhiko, kelle kahjuks räägib jällegi oskustööliste vähesus, kehv infratstrukuur ning turvalisus, mistõttu paljud ettevõtted teevad nn ülemise otsa tooteid pigem USAs kohapeal.

Hiinale jääb suure koduväljaku eelis

Kas Hiina peaks oma tööjõu konkurentsieelise vähenemise pärast muretsema? Teatud eeliste vähenemine ei õõnesta siiski Hiina „maailmavabriku“ positsiooni, kust suurtes partiides tööjõuintensiivne toodang jääb endiselt tulema. Hiina enda ja ülejäänud Aasia majandused kasvavad kiiresti ning väljakolimise asemel keskenduvad suured multiantsionaalid just nendele turgudele. Samuti möönab BCG raport, et Euroopa jaoks jääb Hiina peamiseks tootmisplatsdarmiks ka järgneva viie aasta jooksul.

Ent millised võiks olla mõttekohad Eesti jaoks olukorras, kus tööjõu odavuse kõrval on globaalses tootmises üha tähtsamad muud tegurid ning Aasia odavmaad ise muutuvad kallimaks? Kuidas saaks Lääne-Euroopa turu suhtes geograafiliselt paremini positsioneeritud Eesti teha häid väärtuspakkumisi tarnekiirust ja paindlikkust otsivatele rahvusvahelistele ettevõtetele? Kas tootmise liikumine sihtturule lähemale tähendab Lõuna-Soome stsenaariumi jätkumist, kus Eesti jääb Skandinaavia jaoks odavat allhanget pakkuvaks lõunaosariigiks? Või pakub globaalse tootmise ümberkorraldamine Eestile võimalust juhtida ennastsoodsamate arengute suunas ning teha koostetöö asemel suurema lisandväärtusega lõike?

Autor: Lemmi Kann, Arengufondi blogi Fututuba.ee