Liivi Kedelauk: raamatud loovad hiinlaste kohta liiga palju eelarvamusi

Liivi Kedelaukiga vestles portaalis Juhtimine.ee Kristina Traks. 

Mida sa Pekingis tegid?

Madalamalt tasustatud töökohtadel kindlasti. Mul jäi mulje, et näiteks ehitajad töötavad seal küll seitse päeva nädalas. Nad tõesti töötasidki kogu aeg. Tööjõud on odav ja seda on palju, alati saab maalt juurde tuua. Hiinlasi juhtides peab juhil olema väga selge visioon, mida ta oma alluvatelt ootab. Seal on hästi põneva mõtlemisega inimesi, kuid elluviimisoskusest jääb puudu. Samuti on neil hierarhia austamine väga veres. Kui juhina tahad teada, mida alluvad tegelikult arvavad, siis ei tohi mingiul juhul oma arvamust kohe välja öelda, sest ainuüksi austusest juhi vastu kordavad nad siis sinu mõtteid ega avalda enda omi. Vastu nad juhile ei vaidle, niiet täiesti võimalik on neile autoritaarselt oma tahet peale suruda. Kuid tegelikult nad ikka ootavad, et nende arvamust küsitaks. Aga seda tuleb siis tõesti küsida. Sa tegelesid seal ka personali värbamisega, mida selle juures huvitavat märkasid?

Karjääri tegemine ja ametikohtadel liikumine on väga oluline. Palk muutub kiiresti ja ka inimesed liiguvad kiiresti edasi. Väga pikalt samal kohal töötanud inimesi ma ei kohanud, tavaline oli 2 aastat ühel kohal töötamist ja siis edasi liikumine. Edukas olemine on hiinlastele tähtis, kasvõi juba sellepärast, et peres on enamasti üks laps. Vanemate surve selle lapse edukusele on suur, sest see üks laps peab hakkama tulevikus vanemaid toetama ja selle tegemiseks peab ta elus hästi hakkama saama. Kuidas keelebarjäärist üle olla, kas inglise keele oskus on üldlevinud või pigem mitte?

On levinud, aga peamiselt nooremate inimeste seas. Siiski tuli meil koosolekutel väga palju tõlkida, edasi-tagasi inglise keelest hiina keelde ja vastupidi. Mõistsin, et paljud inimesed oskavad seal inglise keelt siiski väga elementaarsel tasemel ning ilma tõlketa lihtsalt ei saa hakkama, nüansid jäävad arusaamatuks. On nad „väljastpoolt“ tulijate suhtes umbusklikud või avatud?

Hiinlased arvavad, et Lääne inimene ei mõista neid. Arvavad, et neid peetakse hästi suletuteks, aga nemad tahaksid hoopis väljapoole suhelda, sest majanduslikus mõttes on see neile ju väga kasulik. Pigem on sealsed inimesed avatud, kui suletud. Riiklikus mõttes on muidugi nende elu suletum. Näiteks kõiki veebisaite ei näe. Ka mina pidin Facebooki ja Youtube vaatamiseks kasutama erilisi „kõrvalteid“. CNN ja BBC on seal nähtavad, aga kui tuli Hiina kohta ebameeldiv uudis, siis pilt kadus ning taastus alles siis, kui „vale uudis“ läbi sai. Mida sa soovitaksid Eesti ettevõtjale, kes tahaks Hiinas kanda kinnitada?

Eks kõik ärialad on erinevad, aga teatud aladel võib äri olla väga edukas riigi aktiivse sekkumise tõttu. Näiteks investeerib Hiina valitsus väga palju elamumajandusse. Ala, mida mina tunnen - ajakirjandus on tsenseeritud ja riigi kontrolli all. Raamatuturul on nii, et firmas 50 protsenti peab olema riigi oma. Aga käsiraamatute kirjastamine on nö konsultatsiooniteenus ja selle üle pole riiklikku kontrolli. Kindlasti on abiks kui leida kohalik juht – Hiinas äri tehes on palju nüansse, mida peab lihtsalt teadma. Seda just tänu riiklikule regulatsioonile. Peab teadma kirjutatud ja kirjutamata reegleid. Kuuldavasti on ka Hiina maksunduse vallas palju halli ala ja peab teadma nõkse, et seal maksudega toimetada. Lääne inimesel on keeruline seda bürokraatiat mõista, lisaks veel ka keeleprobleem. Hiina hieroglüüfid ja hiina keelsed nimedki on teistsugused. Näiteks need hiinlased, kellega mina oma töös kokku puutusin, kandsid paralleelselt inglise keelseid nimesid, et nendega saaks paremini suhelda.

Autor: Lemmi Kann, Juhtimine .ee