Haridus peab kohanema tööturu muutustega

Haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung tõi esile, et Eestis süveneb hariduslik kihistumine. Ühelt poolt suureneb pidevalt kõrgkoolis õppijate osatähtsus, noorte seas on kõrgharituid juba 35%, teisalt on liiga palju neid, kes piirduvad põhiharidusega või ei omanda sedagi. Muret teeb, et kolmandik tööhõivelisest elanikkonnast on põhi- või gümnaasiumiharidusega ega oma kutse- ega erialast ettevalmistust.Tartu ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets märkis, et aastal 2001 oli Eestis 49 kõrgharidust andvat õppeasutust ja 2009. aastal 34, mida on väikese riigi kohta ilmselgelt liiga palju. Kõrghariduse kvaliteet vajab ühtlustamist. Piirid keskkoolijärgse kutsehariduse, rakenduskõrghariduse ja akadeemilise kõrghariduse vahel on väga ähmased ning vajavad korrastamist, mis ei ole kerge ülesanne. Kindlasti peab muutuma meie haridussüsteemi finantseerimine, arvas Eamets. „Praegu jagab riik nokaotsaga igaühele – kuskilt võtab ära, kuskile paneb juurde, sel viisil töötajaskonda ette valmistades kinnistame olemasolevat majandusstruktuuri.”Eesti tööandjate keskliidu juhataja ning akadeemilise ja rakenduskõrghariduse riikliku koolitustellimuse juhi Tarmo Kriisi hinnangul ei ole meie haridussüsteem eesootavaks tööturu muutuseks valmis. „Tööandjad puutuvad kokku probleemiga, et tööpuudusele lisaks on meil ka tööjõupuudus. See näitab, et majanduse struktuur on muutunud, lihtsamatele kohtadele pakkumist pole ja kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvaid ametikohti ei pea tööandjad võimalikuks olemasolevate oskuste pinnalt luua.”

Töö- ja tööjõupuudus ühtaegu

Tarmo Kriisi arvates tuleb täna mõelda sellele, mis on meie majanduses oluline 5–10 aasta pärast. „Eesti arengut veavad eksportivad tootmisettevõtted, kuid haridussüsteem koolitab ülemäära palju sotsiaal- ja halduserialade spetsialiste, juhte ja juriste,” tõdes Kriis.„Pikka aega on valitsenud arvamus, et tudeng õppigu seda, mis talle meeldib. Paraku näitavad majanduses viimasel ajal toimunud protsessid, et sellisel maailmavaatel pole tulevikku. Kõik riigid mõtlevad praegu sellele, kuidas raha teenida, oma sotsiaalsüsteemi üleval pidada ja üle pea kasvavate lubadustega hakkama saada. Kui tahame olla rahvusvahelisel tööturul konkurentsivõimelised, peame koolitama rohkem reaal- ja loodusteadusliku kõrgharidusega spetsialiste, kes omavad inseneriteadmisi ja mõistavad tehnoloogilisi protsesse. See teadmine tuleks õpilasteni viia juba põhikoolis.”

Liiga palju kõrgkoolikohti

Riigi koolitustellimuses on tehnika­alad, arvuti- ja loodusteadused eelis­tatud ja prioriteetsed, kinnitab Tar­mo Kriis. „Küsimus pole riiklikus koolitus­tellimuses, vaid selles, et riigi­eelarveväliseid kohti on liiga palju – see, et tasulist kõrgharidust pakutakse praegu rohkem kui riiklikku, kaotab riikliku tellimuse mõtte ja moonutab haridusvaldkonda. Noored, kes riigi tellitud kohtadele ei pääse, lähevad tasu eest õppima pehmemaid erialasid, see on murekoht.Kõigepealt tuleks kokku leppida, milline saab olema tulevikus Eesti kõrgkoolivõrk. Kõrgkoolide ühinemine on minu arvates vältimatu. Tudengeid ega õppejõude kõikidesse koolidesse ei jätku.Kindlasti peab mõtlema, kas ülikoolide riigieelarveliste kohtade rahas­tamine on piisav, ning otsustama, kui palju on eelarvelistele kohtadele lisaks mõistlik võtta tasulistele kohtadele esmaõppijaid. Kui riik esitab koolitustellimuse, loodab ta vastu saada kvaliteetset õpet, aga kui tudengeid võetakse vastu massiliselt, õppe kvaliteet langeb.Paranema peab ka gümnaasiumihariduse kvaliteet, muidu pole mõtet rääkida kõrghariduse kvaliteedi tõstmisest.”

Massihariduse aeg on ümber