13. mai 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Rutiinse töö osatähtsus väheneb, vajadus kvalifitseeritud spetsialistide järele kasvab, mis omakorda esitab uusi nõudmisi haridussüsteemile. Töötajalt oodatakse lisaks heale erialasele ettevalmistusele rohkem initsiatiivi ja iseseisvust, tasemeõppe ja täienduskoolituse osatähtsus suureneb. Sellest kõigest ja muudest tööturuga seotud teemadest kõneles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusanalüüsi talituse ekspert Mario Lambing 3. mail Tallinnas peetud Tartu ülikooli majandusseminaril, kus arutleti, kas meie praegune haridussüsteem vastab tööturul toimuvatele muutustele.

Hariduslik kihistumine süveneb

Haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung tõi esile, et Eestis süveneb hariduslik kihistumine. Ühelt poolt suureneb pidevalt kõrgkoolis õppijate osatähtsus, noorte seas on kõrgharituid juba 35%, teisalt on liiga palju neid, kes piirduvad põhiharidusega või ei omanda sedagi. Muret teeb, et kolmandik tööhõivelisest elanikkonnast on põhi- või gümnaasiumiharidusega ega oma kutse- ega erialast ettevalmistust.Tartu ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets märkis, et aastal 2001 oli Eestis 49 kõrgharidust andvat õppeasutust ja 2009. aastal 34, mida on väikese riigi kohta ilmselgelt liiga palju. Kõrghariduse kvaliteet vajab ühtlustamist. Piirid keskkoolijärgse kutsehariduse, rakenduskõrghariduse ja akadeemilise kõrghariduse vahel on väga ähmased ning vajavad korrastamist, mis ei ole kerge ülesanne. Kindlasti peab muutuma meie haridussüsteemi finantseerimine, arvas Eamets. „Praegu jagab riik nokaotsaga igaühele – kuskilt võtab ära, kuskile paneb juurde, sel viisil töötajaskonda ette valmistades kinnistame olemasolevat majandusstruktuuri.”Eesti tööandjate keskliidu juhataja ning akadeemilise ja rakenduskõrghariduse riikliku koolitustellimuse juhi Tarmo Kriisi hinnangul ei ole meie haridussüsteem eesootavaks tööturu muutuseks valmis. „Tööandjad puutuvad kokku probleemiga, et tööpuudusele lisaks on meil ka tööjõupuudus. See näitab, et majanduse struktuur on muutunud, lihtsamatele kohtadele pakkumist pole ja kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvaid ametikohti ei pea tööandjad võimalikuks olemasolevate oskuste pinnalt luua.”

Töö- ja tööjõupuudus ühtaegu

Tarmo Kriisi arvates tuleb täna mõelda sellele, mis on meie majanduses oluline 5–10 aasta pärast. „Eesti arengut veavad eksportivad tootmisettevõtted, kuid haridussüsteem koolitab ülemäära palju sotsiaal- ja halduserialade spetsialiste, juhte ja juriste,” tõdes Kriis.„Pikka aega on valitsenud arvamus, et tudeng õppigu seda, mis talle meeldib. Paraku näitavad majanduses viimasel ajal toimunud protsessid, et sellisel maailmavaatel pole tulevikku. Kõik riigid mõtlevad praegu sellele, kuidas raha teenida, oma sotsiaalsüsteemi üleval pidada ja üle pea kasvavate lubadustega hakkama saada. Kui tahame olla rahvusvahelisel tööturul konkurentsivõimelised, peame koolitama rohkem reaal- ja loodusteadusliku kõrgharidusega spetsialiste, kes omavad inseneriteadmisi ja mõistavad tehnoloogilisi protsesse. See teadmine tuleks õpilasteni viia juba põhikoolis.”

Liiga palju kõrgkoolikohti

Riigi koolitustellimuses on tehnika­alad, arvuti- ja loodusteadused eelis­tatud ja prioriteetsed, kinnitab Tar­mo Kriis. „Küsimus pole riiklikus koolitus­tellimuses, vaid selles, et riigi­eelarveväliseid kohti on liiga palju – see, et tasulist kõrgharidust pakutakse praegu rohkem kui riiklikku, kaotab riikliku tellimuse mõtte ja moonutab haridusvaldkonda. Noored, kes riigi tellitud kohtadele ei pääse, lähevad tasu eest õppima pehmemaid erialasid, see on murekoht.Kõigepealt tuleks kokku leppida, milline saab olema tulevikus Eesti kõrgkoolivõrk. Kõrgkoolide ühinemine on minu arvates vältimatu. Tudengeid ega õppejõude kõikidesse koolidesse ei jätku.Kindlasti peab mõtlema, kas ülikoolide riigieelarveliste kohtade rahas­tamine on piisav, ning otsustama, kui palju on eelarvelistele kohtadele lisaks mõistlik võtta tasulistele kohtadele esmaõppijaid. Kui riik esitab koolitustellimuse, loodab ta vastu saada kvaliteetset õpet, aga kui tudengeid võetakse vastu massiliselt, õppe kvaliteet langeb.Paranema peab ka gümnaasiumihariduse kvaliteet, muidu pole mõtet rääkida kõrghariduse kvaliteedi tõstmisest.”

Massihariduse aeg on ümber

Tarmo Kriis ütleb, et praeguselt massihariduselt tuleb üle minna kvaliteetharidusele. „Tulevikus vajame sügavamaid teadmisi, praktiline kogemus muutub üha tähtsamaks. Juhid väärtustavad praegu rohkem kutseoskusi ja vähem diplomit. Orienteeritus ainult diplomi kättesaamisele on viinud olukorrani, kus noorte ettevõtlikkus on madal.Ohjeldamatu kõrghariduse pakkumine seab noored omamoodi tööturu lõksu, kõrgkoolilõpetanul on ainuke väljapääs leida endale kuskilt tööots ja sellel püsida. Selle asemel võiks ta end valitud erialal pidevalt täiendada ja edasi liikuda.Eestlaste ettevõtlikkus võiks olla kaks korda kõrgem, paljus on see just hariduskorralduse küsimus. Rakenduskõrgharidust tuleks akadeemilise kõrghariduse kõrval kindlasti eelisarendada. Praegu on meil püramiid läinud tagurpidi. Kutseharidust omandatakse vähem kui kõrgharidust, akadeemilise haridusega inimesi on rohkem kui praktiliste oskustega.Arvan, et aeg haridusprobleemide üle arutlemiseks on küps, oma arvamused ja ettepanekud on haridus- ja teadusministrile saatnud paljud organisatsioonid. Praegune demograafili­ne olukord peaks muutma koolid reformide suhtes avatumaks. Kas polii­tikutel jätkub jaksu reform ära teha, seda näitab aeg.”

Autor: Lemmi Kann, Tiina Vapper