Postimehe toimetuses juhtus hiljuti üsna inetu lugu. Noor vihane reporter Vahur, kelle peatoimetaja vallandas,  ei hoidnud oma nördimust enesele. Ta avaldas blogis oma vaate asjale – mõistagi ühepoolse – ning pori toimetuse vankrile lendas kuhjaga.
Ma ei saa ega tahagi kohtumõistja rolli võtta. Küll aga ütlen, et see kahju, mida Vahur lootis teadlikult või alateadlikult tööandjale teha, jääb suure tõenäosusega väiksemaks sellest kahjust, mida ta enesele tegi.
Blogide ajastul on maailmas tekkinud hulgakaupa inimesi, kes valavad oma viha tööandja vastu välja internetis. Vahel vägagi edukalt. Mehhiko lahe naftaõnnetuse ajal kogus keegi Leroy Stick, kes lekitas õelaid repliike ja siseinfot Twitterisse, rohkem jälgijaid kui British Petroleumi avalike suhete osakond.
Eestiski oli mõne aja eest üsna kuulus keegi Mutrike, kelle töökohapostitusi lugedes oli selge, et tema on ainus lilleke, kes vanamoodsate tobukeste kambas õitseb. Aga fakt jääb faktiks: interneti kaudu saab üks inimene kahjustada tööandja reputatsiooni rohkem kui kunagi varem, olgu tegemist ükskõik kui suure firmaga. 
See tundub ebaõiglane, aga ülemusel on tuhat muud muret.* Kui tõsine rahulolematus ülemusega on firmas üleüldine, on teine lugu.
Siis räägi sellest  tippjuhi või omanikuga. Aga ole valmis mõlemaks, nii lahkumiseks kui ise ülemuse asemele astumiseks.* Kui lahkud, mine nii, et taaskohtumine endise ülemusega poleks ebameeldiv.
Artikkel ilmus ajakirjas Director
Autor: Lemmi Kann, Taivo Paju

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele